Töölähetus on paljude ametite loomulik osa, kuid praktikas tekitab see töötajates sageli küsimusi ja ebakindlust. Kas tööandja võib saata töötaja lähetusse ilma tema nõusolekuta, kui pikaks ajaks seda teha tohib ning kuidas on reguleeritud sõiduaeg ja tasustamine? Allpool teeme töölähetuse teemal olulisemad põhimõtted selgeks, tuginedes kehtivale tööõigusele.
Töölähetus on olukord, kus tööandja saadab töötaja ajutiselt täitma tööülesandeid väljapoole töölepingus kokkulepitud töö tegemise kohta. Lähetus võib toimuda nii Eestis kui ka välisriigis ning oluline on, et tegemist ei ole püsiva töökoha muutmisega, vaid ajutise töö tegemisega mujal. Töölepingu seaduse järgi on töölähetus tööandja korraldus ning üldjuhul on tööandjal õigus töötaja töölähetusse saata ka ilma töötaja eraldi nõusolekuta.
Üldreeglina võib tööandja töötaja töölähetusse saata ühepoolselt, kui see on seotud töötaja tööülesannete täitmisega ning ei riku töölepingus kokkulepitut. Töötaja ei saa lähetusest keelduda üksnes põhjusel, et see on ebamugav või eeldab ajutist eemalviibimist tavapärasest töökohast. Samas peab tööandja arvestama hea usu põhimõttega ning korraldama töö selliselt, et töötaja õigusi ei kahjustataks ebamõistlikult.
Seadus näeb ette konkreetsed olukorrad, kus töötaja nõusolek on töölähetuseks kohustuslik. Ilma töötaja nõusolekuta ei tohi töölähetusse saata rasedat töötajat ega töötajat, kes kasvatab alla kolmeaastast last või puudega last. Samuti on töötaja nõusolek vajalik alaealise töötaja lähetamise puhul ning lisaks peab sellisel juhul nõusoleku andma ka seaduslik esindaja. Nõusolek on vajalik ka siis, kui tööandja soovib töötajat saata töölähetusse kauemaks kui kolmekümneks järjestikuseks kalendripäevaks ning pikemas lähetuses ei ole eelnevalt kokku lepitud.
Kui töötaja kuulub mõnda seadusega kaitstud gruppi või kui lähetus ületab lubatud kestuse ilma kokkuleppeta, on töötajal õigus töölähetusest keelduda ning seda ei tohi käsitleda töölepingu rikkumisena. Muudel juhtudel võib põhjendamatu keeldumine tähendada töökorralduse rikkumist. Seetõttu on soovitatav, et töötaja selgitaks tööandjale võimalikke takistusi ja otsiks koos lahendusi enne, kui lähetusest keeldumine viib vaidluseni.
Töölähetusega seotud sõiduaeg on üks sagedasemaid vaidluskohti. Seadus ei sätesta otseselt, et lähetusse sõitmine on alati tööaeg, kuid olukorra hindamisel on määrav, millal ja millistel tingimustel sõit toimub. Kui lähetusse sõitmine leiab aset kokkulepitud tööajal, võib üldjuhul eeldada, et tegemist on tööandja korralduse täitmisega ning selle aja eest tuleb maksta kokkulepitud töötasu. Kui sõit toimub väljaspool tavapärast tööaega, on oluline see enne lähetusse minekut tööandjaga kokku leppida, et vältida hilisemaid arusaamatusi.
Välislähetuse puhul on tööandjal kohustus maksta päevaraha, kui lähetuskoht asub vähemalt viiekümne kilomeetri kaugusel asula piirist, kus paikneb töötamise koht. Päevaraha eesmärk on hüvitada töötajale välismaal viibimisega kaasnevad täiendavad kulud ning selle maksmise tingimused ja maksuvabad piirmäärad on reguleeritud õigusaktidega. Päevaraha maksmine ei ole tööandja hea tahte küsimus, vaid seadusest tulenev kohustus.
Kui töötaja suunatakse välisriiki tööle kauemaks kui üheks kuuks, peab tööandja enne lähetuse algust andma töötajale kirjaliku teabe mitme olulise asjaolu kohta. Töötajat tuleb teavitada töötasu maksmise vääringust, välismaal viibimisega seotud hüvedest ning reisi-, söögi- ja majutuskulude hüvitamise korrast. Samuti peavad olema selged kodumaale tagasipöördumise tingimused. Lisaks on mõistlik, et töötaja oleks teadlik välismaal töötamise eeldatavast kestusest.
Kui töötajal tekib kahtlus, kas töölähetus on korraldatud õiguspäraselt või kas tema õigusi on järgitud, tasub pöörduda nõu saamiseks Tööinspektsioon poole. Tööinspektsioon annab selgitusi tööõiguse küsimustes ning aitab ennetada ja lahendada vaidlusi nii töötajate kui ka tööandjate vahel.
Artikkel on informatiivse iseloomuga ega asenda konkreetse olukorra puhul juriidilist nõustamist.
