Uut töökohta valides räägitakse tavaliselt palgast, tööülesannetest ja hüvedest. Vähem tähelepanu saab küsimus, mis juhtub siis, kui tööpäev venib pikemaks või graafikusse lisanduvad ootamatud töötunnid.
Kas iga tavapärasest pikem tööpäev tähendab ületunnitööd? Kas ületundide eest peab alati saama 1,5-kordset tasu? Ja kas tööandja võib lihtsalt öelda, et ületunnid „käivad palga sisse”? Vaatame üle, millised õigused annab töötajale Eesti töölepingu seadus.
Töölepingu seaduse (TLS) § 44 järgi on ületunnitöö töötamine üle töötaja ja tööandja vahel kokkulepitud tööaja.
Oluline on just sõna kokkulepitud. Ületunnitöö ei puuduta ainult täistööajaga töötajaid. Näiteks, kui oled kokku leppinud, et töötad osalise tööajaga neli tundi päevas, kuid töötad kokkuleppel viis tundi, on viies tund juba ületunnitöö.
Tavalise täistööajaga töötamise puhul on üldine tööajanorm 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul.
Summeeritud tööaja puhul on olukord veidi teistsugune.
Kui töötad näiteks vahetustega ning ettevõttes kasutatakse mitmekuulist arvestusperioodi, ei tähenda üks tavalisest pikem nädal automaatselt ületunde. Ületunnid selguvad arvestusperioodi lõpus, kui võrreldakse tegelikult töötatud aega kokkulepitud tööajaga.
Seetõttu tasub juba töövestlusel küsida, kas siin kasutatakse summeeritud tööaja arvestust ja kui pikk on arvestusperiood. See aitab hiljem aru saada, millal sinu töötunnid muutuvad ületundideks.
Üldreegel on lihtne: ületunnitöö tegemises peavad töötaja ja tööandja kokku leppima.
See tähendab, et tööandja ei saa eeldada, et töötaja on piiramata ulatuses valmis pärast tööpäeva lõppu edasi töötama.
Tööelu portaali selgituse järgi ei saa ületunnitöös ka töölepingu sõlmimisel abstraktselt kokku leppida stiilis „töötaja teeb ületunde vastavalt vajadusele”. Ületunnitöö peaks olema erandlik ning selle tegemises tuleb üldjuhul iga kord eraldi kokku leppida.
Seadus näeb siiski ette erandi. Tööandja võib hea usu põhimõttest lähtudes ületunnitööd nõuda ettevõtte tegevusega seotud ettenägematute asjaolude tõttu, eelkõige näiteks kahju tekkimise ärahoidmiseks. Seega ei ole tavapärane personalipuudus või pidevalt liiga suur töökoormus automaatselt põhjus, miks ületunnitöö peaks muutuma igapäevaseks normiks.
Siin tekib üks sagedasemaid eksiarvamusi.
Vastus on, et ei tähenda. Seaduse järgi ei pea tööandja ületunnitöö eest automaatselt 1,5-kordset töötasu maksma.
TLS § 44 järgi on esimene ehk vaikimisi hüvitamise viis tasustatud vaba aeg. Tööandja peab andma ületunnitöö eest vaba aega ületunnitööga võrdses ulatuses.
Näiteks, kui töötad kokkuleppel 8 tundi üle oma tavapärase tööaja või kui ületunnid hüvitatakse vaba ajaga ja saad nende eest 8 tundi tasustatud vaba aega. Tööinspektsiooni selgituse kohaselt antakse see vaba aeg töötaja kokkulepitud tööajast ja tasustatakse nagu tavalist tööaega.
Kui töötaja ja tööandja lepivad kokku, et ületunnitöö hüvitatakse rahas, peab tööandja maksma ületunnitöö eest 1,5-kordset töötasu.
Seega tasub meeles pidada:
ületunnid → vaikimisi tasustatud vaba aeg;
rahaline hüvitis → poolte kokkuleppel 1,5-kordne töötasu.
Ületunnitöö ei ole ainus olukord, kus seadus näeb ette tavapärasest erineva hüvitamise.
Kui töötad ööajal ehk kell 22.00-6.00, maksab tööandja üldjuhul 1,25-kordset töötasu. Erandiks on olukord, kus on kokku lepitud, et töötasu juba sisaldab tasu ööajal töötamise eest.
Kui töötad riigipühal, tuleb töö eest maksta 2-kordset töötasu. Töötaja ja tööandja võivad kokku leppida ka selles, et öö- või riigipühal töötamine hüvitatakse täiendava vaba ajaga.
Kui sama tööaeg on korraga näiteks nii ületunnitöö kui ka riigipühal tehtud töö, tuleb arvestada mõlema hüvitamise alust. Tööinspektsiooni selgitustes on samuti rõhutatud, et ületunnitöö, öötöö ja riigipühal tehtava töö hüvitamise kohustused võivad esineda samaaegselt.
Ka siis, kui töötaja on valmis ületunde tegema, ei ole tööajal piiramatuid piire.
Üldreeglina ei tohi tööaeg koos ületunnitööga ületada keskmiselt 48 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta, arvestatuna kuni neljakuulise arvestusperioodi jooksul.
Töötaja ja tööandja võivad teatud tingimustel kokku leppida pikemas tööajas, kuid ka siis ei või tööaeg üldjuhul ületada keskmiselt 52 tundi seitsmepäevase ajavahemiku kohta neljakuulise arvestusperioodi jooksul. Töötaja võib sellise kokkuleppe üles öelda, teatades sellest kaks nädalat ette.
Lisaks peab töötajale üldjuhul jääma 24-tunnise ajavahemiku jooksul vähemalt 11 tundi järjestikust puhkeaega. See tähendab tavapärases olukorras, et ühe töövahetuse pikkus koos ületunnitööga saab olla maksimaalselt 13 tundi.
Sellisesse lausesse tasub suhtuda tähelepanelikult.
Töölepingu seadus sätestab konkreetselt, kuidas ületunnitööd hüvitatakse: vaikimisi tasustatud vaba ajaga või poolte kokkuleppel rahas 1,5-kordse töötasuna.
Seetõttu tasub juba tööpakkumist hinnates küsida, kuidas ettevõttes ületunde arvestatakse ja hüvitatakse.
Kas ületunnid registreeritakse?
Kas kasutatakse summeeritud tööaja arvestust?
Kui pikk on arvestusperiood?
Kas ületunnid hüvitatakse vaba aja või rahaga?
Kui sageli ületunde tegelikult tekib?
Need küsimused võivad töökoha tegeliku koormuse kohta öelda sama palju kui ametijuhend.
Kõigepealt tasub oma töötundide üle ka ise arvestust pidada.
Abiks võivad olla näiteks töögraafikud, tööaja arvestuse väljavõtted, e-kirjad ja sõnumid, milles palutakse pärast tööpäeva tööd jätkata, ning muud dokumendid, millest nähtub tegelikult töötatud aeg.
Ületunnitöö kokkulepped on samuti mõistlik fikseerida vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, näiteks e-kirjas.
Kui tekib küsimus, miks ületunde pole hüvitatud, tasub esmalt pöörduda kirjalikult tööandja poole ja paluda selgitada tööaja arvestust ning hüvitamist.
Kui kokkulepet ei saavutata, saab töötaja oma õiguste kaitseks pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse. Töövaidluskomisjoni pöördumine on riigilõivuvaba.
Oluline on mitte jätta nõuet liiga kauaks seisma. Ületunnitöötasu nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Summeeritud tööaja korral muutub ületunnitöötasu nõue sissenõutavaks arvestusperioodi lõpule järgneval palgapäeval.
Töövestlus ei ole ainult koht, kus tööandja hindab kandidaati. Ka sina hindad tulevast tööandjat.
Kui ametikohal võib ette tulla õhtuti, nädalavahetustel või tavapärasest pikemalt töötamist, küsi enne töölepingu sõlmimist tööaja korralduse kohta. Siinkohal oleks näiteks hea küsimus töövestlusel: „Kui tööpäev venib või tekib vajadus teha lisatunde, kuidas te neid arvestate ja hüvitate?”
Vastus annab üsna kiiresti aimu sellest, kui läbipaistev on ettevõtte töökorraldus.
Ja kõige olulisem: ületunnitöö ei tähenda lihtsalt „natuke pikemat tööpäeva”. See on seadusega reguleeritud töö, mis tuleb töötajale nõuetekohaselt hüvitada.
Artikkel põhineb Eestis kehtival töölepingu seadusel ning Tööinspektsiooni ja Tööelu portaali selgitustel. Õigusaktid võivad muutuda ning konkreetse töövaidluse puhul sõltub lahendus alati juhtumi asjaoludest.
