Iga töötaja ootab puhkust kui võimalust tööpingetest eemalduda ja taastuda. Samas tekib aeg-ajalt küsimus: kas puhkusepäevade asemel võiks hoopis raha välja võtta? Eriti olukorras, kus töökoormus on suur või rahaline vajadus pakiline. Vaatame, mida ütleb selle kohta töölepingu seadus ning millised on tegelikud võimalused.
Eestis reguleerib töötaja puhkust töölepingu seadus (TLS). Seaduse põhimõte on üsna selge: puhkust ei saa üldjuhul rahas välja võtta.
TLS lähtub sellest, et iga töötaja peab saama regulaarselt puhata. Puhkus ei ole lihtsalt nice to have, vaid osa töötaja tervise ja töövõime kaitsmisest. Seetõttu ei ole lubatud puhkusepäevi „maha müüa“ ega asendada neid rahaga töötamise ajal.
Oluline on rõhutada, et ka töötaja ja tööandja omavaheline kokkulepe ei muuda seda lubatavaks. Isegi, kui mõlemad pooled soovivad puhkuse rahaks teha, on selline kokkulepe õiguse ees tühine, sest see läheb vastuollu töötaja kaitseks kehtestatud seadusesätetega ning töölepingu seadus seab siin selge piiri, mida ei saa poolte kokkuleppel ümber kujundada.
Siiski on olemas üks oluline erand, mille puhul puhkusepäevade rahaline hüvitamine on lubatud ning see puudutab olukorda, kus töösuhe lõpeb. Kui töötajal on töölepingu lõppemise hetkeks jäänud kasutamata põhipuhkusepäevi, peab tööandja need rahas kompenseerima, sest sellisel juhul ei ole enam võimalik puhkust tegelikult kasutada ning seadus näeb ette õiguse saada selle eest rahaline hüvitis.
Kuigi puhkust ei saa töötamise ajal rahaks vahetada, annab seadus teatud paindlikkuse puhkuse ajastamisel. Puhkuse kasutamist saab kokkuleppel edasi lükata, kuid seda ei saa teha lõputult ega eesmärgiga puhkust koguda ja hiljem rahaks muuta, sest üldjuhul tuleb põhipuhkus kasutada kalendriaasta jooksul ning kasutamata puhkus aegub seaduses ette nähtud tähtaja jooksul.
Küsimus puhkuse rahaks tegemisest kerkib sageli esile suure töökoormuse või rahalise surve korral, kuid puhkuse peamine eesmärk on taastumine ning pikaajaliselt mõjutab puhkuse puudumine nii tervist kui ka töövõimet. Seetõttu on seadusandja teadlikult piiranud võimalusi puhkuse rahaliseks asendamiseks, et vältida olukorda, kus lühiajaline rahaline kasu seatakse ettepoole pikaajalisest heaolust.
