Töölähetus on paljude ametite tavapärane osa, kuid mitte kõik töötajad ei tea, millised on nende õigused ja kohustused. Kas tööandja võib sind saata mitmeks nädalaks teise Eesti linna või välismaale? Kas sul on õigus keelduda? Kes maksab reisi, majutuse ja muud kulud? Vastused neile küsimustele tulenevad töölepingu seadusest ning lähetustega seotud õigusaktidest.
Töölepingu seaduse järgi on tööandjal õigus saata töötaja ajutiselt täitma tööülesandeid kokkulepitud töötamise kohast erinevasse kohta. Seda nimetatakse töölähetuseks ning üldjuhul ei ole selleks vaja töötaja eraldi nõusolekut.
Oluline on siiski arvestada, et lähetus peab olema seotud tööülesannete täitmisega ning tööandja korraldus peab olema mõistlik. Kui ametikoht eeldab regulaarseid lähetusi, peaks tööandja sellest töötajat teavitama juba töölepingu sõlmimisel või värbamisprotsessi käigus. See aitab vältida hilisemaid arusaamatusi ning annab töötajale võimaluse hinnata, kas selline töökorraldus talle sobib.
Seadus näeb ette mitmeid olukordi, kus tööandja ei saa töötajat ilma tema nõusolekuta lähetusse saata.
Töötaja eelnev nõusolek on vajalik siis, kui lähetusse soovitakse saata rase töötaja. Samuti peab töötaja nõustuma lähetusega juhul, kui ta kasvatab alla kolmeaastast last või puudega last.
Alaealise töötaja puhul on nõutav lisaks töötaja enda nõusolekule ka tema seadusliku esindaja nõusolek.
Eraldi kehtib nõusoleku nõue ka siis, kui lähetus kestab järjest üle 30 kalendripäeva. Sellisel juhul ei või tööandja töötajat ühepoolselt pikaks ajaks mujale tööle suunata.
Üldjuhul peab töötaja täitma tööandja seaduslikke korraldusi ning põhjendamatult lähetusest keelduda ei saa.
Samas annab seadus töötajale õiguse lähetusest keelduda olukorras, kus tööandja ei täida oma kohustusi. Näiteks võib töötaja nõuda mõistliku aja jooksul enne lähetuse algust ettemaksu nende kulude katmiseks, mis tekivad tööülesannete täitmisel. Kui tööandja põhjendatud ettemaksu ei maksa, võib töötajal olla õigus lähetusest keelduda.
Kõik tööülesannete täitmisega seotud põhjendatud kulud peab kandma tööandja. See tähendab, et töötaja ei pea oma raha eest finantseerima tööandja huvides tehtavat töölähetust.
Tööandja kohustus hõlmab muu hulgas sõidu- ja piletikulusid, majutust, reisikindlustust, viisa vormistamise kulusid ning vajadusel ka pagasivedu. Kui tööülesannete täitmine eeldab muid põhjendatud väljaminekuid, tuleb ka need tööandjal hüvitada.
Praktikas tasub enne lähetust kokku leppida, kuidas kulude hüvitamine toimub ning kas tööandja maksab vajalikud summad ette või hüvitab need hiljem kuludokumentide alusel.
Välislähetuse korral tuleb tööandjal maksta töötajale päevaraha seaduses sätestatud tingimustel.
Kehtiva korra järgi on välislähetuse päevaraha alammäär 40 eurot päevas. Päevaraha makstakse juhul, kui välisriigis asuv lähetuskoht paikneb vähemalt 50 kilomeetri kaugusel selle asula piirist, kus asub töötaja kokkulepitud töö tegemise koht.
Päevaraha eesmärk on katta töötaja välislähetusega kaasnevaid tavapäraseid lisakulusid ning see ei asenda töötasu.
Üks sagedasemaid küsimusi puudutab seda, kas lähetusse sõitmise eest tuleb maksta töötasu.
Töölepingu seadus ei sätesta, et lähetusse sõitmise või sealt naasmise aeg oleks alati tööaeg. Seetõttu ei ole sellise aja tasustamine automaatselt kohustuslik.
Kui sõitmine toimub aga töötaja tavapärasel kokkulepitud tööajal ning tegemist on tööandja korralduse täitmisega, võib eeldada, et selle aja eest tuleb maksta kokkulepitud töötasu. Kui lähetus eeldab pikemaid sõite või reisimist väljaspool tavapärast tööaega, on mõistlik leppida juba enne lähetust kokku, kuidas seda aega arvestatakse ja kas see kuulub tasustamisele.
Kuigi tööandjal on üldjuhul õigus töötaja lähetusse saata, kaasnevad sellega ka konkreetsed kohustused. Tööandja peab kandma tööga seotud põhjendatud kulud ning teatud juhtudel küsima töötaja eelnevat nõusolekut. Töötaja jaoks on omakorda oluline teada, millal tuleb lähetusse minna ning millal annab seadus õiguse sellest keelduda.
Kui töö eeldab regulaarseid lähetusi, tasub juba töölepingu sõlmimisel või esimest lähetust planeerides kokku leppida praktilistes küsimustes, näiteks kulude hüvitamises, ettemaksu tegemises ning sõiduaja arvestamises. Selged kokkulepped aitavad vältida hilisemaid vaidlusi ning annavad mõlemale poolele kindluse, mida lähetuselt oodata.
