Juht või ettevõtja

Kuidas eristada liidrit administreerijast, kui juhtide seas leidub mõlemaid, küsib Eesti Päevalehe vastutav väljaandja Aavo Kokk.

Eelmisel suvel Eestis käinud kirjanik ja ärifilosoof Charles Handy rääkis ühel üritusel kuulajatele põneva loo. Ta kirjutas parasjagu portreeraamatut ettevõtjatest (New Alchemists). Üks valituist oli leiutaja Londonist.

Kui Charles ja tema fotograafist abikaasa Elisabeth läksid leiutajaga kohtuma, leidsid nad tolle hetkel, kui majas sebis ringi suur hulk inimesi. Charles ja Elisabeth tundsid muret, ega nad pole valel ajal tulnud. Leiutaja rehmas käega ja ütles, et häda pole midagi, lisades täpsustuseks, et viimasel ajal on tõesti kiire olnud, kuna eelmisel nädalal läks tema juurest ära naine ja sellel nädalal läks pankrotti tema firma. Need parasjagu majas mööblit tassivad inimesed on aga firma võlausaldajad.
Charles ja Elisabeth püüdsid siiski viisakalt taanduda, öeldes, et lükakem intervjuu edasi. Kuid leiutaja ei lasknud ennast sellest häirida, nentides: "Selliseid asju ikka juhtub."

Juhtimisteoreetikuid on pikemat aega vaevanud küsimus, kuidas eristada liidrit ja administreerijat. Ükskõik millise taseme juhtide seltskonnas on nii ühtesid kui teisi. Administreerijad on need, kes säilitavad süsteemi ning hoiavad seda töökorras. Liidrid omakorda püüdlevad muutusi, sunnivad organisatsiooni edasi liikuma ja sageli ka lõhuvad reegleid.

Suuremate ettevõtete juhid on kõik rohkem või vähem liidrid. Muidu poleks nad oma praeguses ametis. Kuid nad saavad hakkama ka administreerijatena, sest selletagi poleks nad sinna jõudnud, kus nad täna on.

Kuid erinevaid juhte eristab veel üks ajaolu ja seda Charles Handy jutt ka kergelt puudutas. Mõned juhid on eluaeg ühes kohas. Istuvad lõpuks nagu vanaisa ikka samas toas sama massiivse tumepruuni laua taga. Nad teavad peensusteni oma ettevõtet ja igapäevaselt sellesse enam eriti ei sekkugi. Kuid kui ettevõte sattub kriisi, siis veavad nad selle kriisist välja. Samamoodi veavad nad oma ettevõtet ka pidevalt ja visalt edasi. Nad suudavad administreerida, kuid nad on ka liidrid.

Mõnikord satuvad aga firmade etteotsa inimesed, kes on rohkem ettevõtja moodi. Nemad on käsipidi otse tootmises ja katsetavad uusi asju. Samas on nad ühes ettevõttes vaid niikaua, kui selle areng on piisavalt kiire. Küpse ettevõtte vahetavad nad uue vastu, sest seal on huvitavam. Mõnikord nimetatakse neid saneerijateks, mõnikord projektijuhtideks, mõnikord käivitajateks. Üldjuhul tegutsevad nad nii, nagu looksid uut ettevõtet.

Nende nõrk külg on selles, et kui sa ikka oled ühes ettevõttes lühemat aega, siis jäävad mõned nüansid su eest ka varjatuks. Kuid just selle nõrkuse tõttu saavutavad nad ka edu. Mõnikord lihtsalt on vaja unustada kõik senine ja teha midagi täiesti uutmoodi.

Juhtimisteadlased on palju kirjutanud administraatoritest ja liidritest. Mulle näib, et nüüd võiks enam uurida seda, kuidas ettevõtetes tekib ettevõtlik vaim ja miks satuvad mõnikord võõra ettevõtte tippjuhtideks inimesed, kes võiksid ju asutada oma isiklikud firmad.

Artiklite otsing