Haigusleht on mõeldud eelkõige tervise taastamiseks, kuid praktikas tekib üha sagedamini küsimus, kas ja millal võib inimene siiski tööga jätkata. Eriti aktuaalne on see olukordades, kus töö ei ole füüsiliselt koormav või seda saab teha kaugtööna.
Selgitame, millistel tingimustel on haiguslehe ajal töötamine lubatud ning mida peaksid teadma nii töötaja kui tööandja.
Haigusleht ei tähenda automaatselt täielikku töökeeldu, kuid töötamise võimalus sõltub ajast ja tervislikust seisundist. Esimese 30 kalendripäeva jooksul on rõhk selgelt taastumisel ning selle aja jooksul töötamist üldjuhul ei toimu.
Olukord muutub alates teisest kuust. Kui töötaja on olnud haiguslehel vähemalt 30 päeva, võib tekkida võimalus tööle naasta osaliselt või kohandatud tingimustel. See ei ole automaatne õigus, vaid sõltub konkreetsetest asjaoludest ning eeldab mitme osapoole nõusolekut.
Haiguslehe ajal töötamine eeldab, et töötaja tervislik seisund seda võimaldab ning raviarst peab töötamist sobivaks. Arsti roll on siin keskne, kuna just tema hindab, kas töö tegemine toetab paranemist või võib seda hoopis takistada.
Lisaks arsti hinnangule on vajalik kokkulepe tööandjaga. Töösuhte pooled peavad läbi rääkima, millal töötamine algab, milline on töö maht ning kuidas on korraldatud tööülesanded. Ilma vastastikuse nõusolekuta ei saa töötamist haiguslehe ajal toimuda.
Haiguslehe ajal tehtav töö peab olema kohandatud töötaja terviseseisundile. See tähendab, et töö võib olla väiksema koormusega, ajaliselt lühem või sisult lihtsam kui tavapärane töö.
Näiteks võib füüsilise vigastuse korral olla vajalik vältida raskuste tõstmist või sundasendeid, samas kui vaimse tervise probleemide puhul võib olla oluline piirata intensiivset suhtlemist või suurt vastutust nõudvaid otsuseid. Sageli tähendab see ka kaugtöö võimaldamist või paindlikumat töökorraldust.
Kõik sellised tingimused määrab raviarst ning need kajastuvad haiguslehel.
Kui töötamine algab pärast esimest 30 haiguspäeva, eeldatakse, et haigusleht kestab kokku vähemalt 60 kalendripäeva. Selline ajaraamistik on vajalik, et tööandja ei peaks tegema töökorralduslikke muudatusi väga lühikeseks perioodiks.
Kui tööandjal ei ole võimalik pakkuda töötajale tema tervisele vastavat tööd, ei saa töötaja haiguslehe ajal töötada isegi siis, kui tal endal on selleks soov.
Haiguslehe ajal töötamine ei tähenda automaatselt väiksemat sissetulekut. Tööandja peab maksma töötajale vähemalt poole tema varasemast töötasust ning ülejäänud osa kompenseerib Eesti Tervisekassa.
Selline süsteem võimaldab töötajal säilitada oma tavapärane sissetulek ka siis, kui ta töötab ajutiselt väiksema koormusega. Kui töötamine ei ole võimalik, makstakse haigushüvitist tavapärases korras, mis on ligikaudu 70 protsenti varasemast tulust.
Haiguslehe ajal töötamine ei ole kunagi kohustuslik. Tööandja ei saa töötajat sundida tööle naasma ega teha selle kohta ühepoolset otsust. Samuti on töötajal õigus keelduda, kui ta leiab, et pakutud töö ei sobi tema terviseseisundiga või võib paranemist aeglustada.
Ka kokkuleppe olemasolul on võimalik olukorda ümber hinnata. Kui selgub, et töötamine ei ole siiski jõukohane, võib töötaja jätkata tavapärasel haiguslehel.
Otsus haiguslehe ajal töötada peaks lähtuma eelkõige tervisest, mitte kohusetundest või tööandja ootustest. Kuigi osaline töö võib aidata säilitada rutiini ja sissetulekut, ei tohiks see takistada täielikku taastumist.
Oluline on ausalt hinnata oma võimekust ning arutada olukorda nii arsti kui tööandjaga. Hästi läbimõeldud kokkulepe aitab vältida olukorda, kus töö tegemine pikendab paranemisprotsessi.
