Eestis loovad vähesed inimesed endale ise töökoha ja hakkavad füüsilisest isikust ettevõtjaks, kirjutab Eesti Päevaleht. Enamasti on tegu juba niigi oma ametis edukalt hakkama saanutega, kes tunnevad, et palgatööst priina saavad nad paremini oma aega jagada. Töötuks jäämise järel söandavad omal käel äri alustada vähesed.
"Julgust pole," leiab öö-päev läbi tegutseva minilasteaia pidaja Zoja Pillisner, kes loobus viis aastat tagasi pagaritöökoja palgatööst. "Tulin mehe juurest, Viljandist, kahe lapsega pealinna. Üürisin Õismäele korteri, kuid mu ettevõtmine läks nii hästi korda, et juba kahe aasta pärast oli korter välja ostetud. Raha tuli ikka lasteaia pidamisest," on Pillisner uhke ning lisab, et on kuid, mil sissetulek ulatub 12 000 kuni 14 000 kroonini.
Tulevikule ei mõtle
"Tundsin, et minu tööd alluvana ei hinnatud. Nüüd on mul päris oma kliendid, kellega suhtlen ja seda ainult seetõttu, et mul oli julgust nullist alata," leiab Pillisner. Ta võttis ette just lasteadnikutöö, sest oli oma kahe lapsega juba mudilaste kasvatamise kogemused kätte saanud. "Minu lapsed ei käinud ka suures lasteaias, õpetasin nad kooliks ise välja, nii jääb laste närvisüsteem terveks. Mõtlesin, et ju on teisigi, kes väiksema lastehulga seas hoidmist tahavad," ütleb Pillisner.
Pillisner räägib, et ta ei mõtle kogu aeg sellele, mida tulevik toob. "Ühe päeva kaupa on ka hea elada. Ma ei jõua ju kogu aeg sissetuleku jätkumise ja kunagise pensionipõlve pärast pead vaevata," ütleb ta ja tunnistab, et kindlaks toeks on talle ka oma korter. "Sain ta kunagi palju odavamalt, kui praegu selle hind oleks," paljastab ta ühe oma tulevikutagatise.
Tallinna füüsiliste isikute maksuameti direktori Triinu Rohtla hinnangul loovad oma ettevõtte enamasti need, kelle äril on kindlam jalgealune. Füüsilisest isikust ettevõtjaks asuvad aga pigem inimesed, kel hetkel on see võimalus ja vajadus, kuid peagi võib-olla enam mitte.
Eestis ei ole praegu täielikku statistikat, kui paljud on valinud füüsilisest isikust ettevõtja tee. Rohtla sõ-nul on pealinnas sel moel ettevõtluses tegutsejate arv 8000 kuni 10 000 vahel. "Seda ei olegi nii vähe," leiab Rohtla. Ta nendib, et alustajaid tuleb küll pidevalt juurde, aga samas langeb ka ära. Nii on tegelike tegutsejate arv enam-vähem samasugune juba 1996. aastast.
Rohtla sõnul on füüsilisest isikust ettevõtjate seas palju taksojuhte. "Ma arvan, et palgatöölisest taksojuhti on Tallinnast raske leida," nendib maksuameti direktor. Tema sõnul tegutseb samamoodi ka rohkelt juuksureid ja kosmeetikuid, sportlasi, kunstnikke, notareid ja ostu-müügiga tegelejaid.
Vaba aega on vähem
"Füüsilisest isikust ettevõt-jaks saab hakata igas valdkonnas, kergem on muidugi neil, kel juba kliendid olemas," leiab emafirmalt fototeenuste laborit rentiv Kristo Kööp, kes on ettevõtjana tegutsenud üle poole aasta.
Ta rendib praegu laborit, kus oli enne palgatöölisena ametis. "Mõtlesin, et äkki teenib nii rohkem. Tõepoolest, palgast natuke enam ma ka praegu saan. Nüüd on huvi suurem, enne oli ükskõik, kui palju tööd on," leiab Kööp ning tunnistab, et tegelikult on tal tunne, et käib sama palju tööl kui enne, kuid vaba aega on isegi natuke vähem. Samas on seda vähest parem sisustada, sest raha on rohkem. "Suveks võtan võib-olla kellegi juurde, saab ise rohkem puhata," arvab purjetada armastav Kööp. Tema hinnangul on ainsaks ettevõtjaks olemise varjuküljeks see, et vastutada tuleb kogu oma varaga. "Sellest hoolimata loodan, et jään iseenda peremeheks veel pikaks ajaks," naerab ta.
Tallinna tööhõiveameti juhataja Marju Reinu sõnul ei jää töötuks jäänutel ettevõtjana alustamine siiski mitte julguse, vaid raha taha. "Äri alustamise stardiraha pärast pöördutakse meie poole palju rohkem, kui anda saame, " nendib Rein. "Tavakodanikule on ju näiteks pealinnas ruumide üürimine kulukas ja pangast pole laenu just kerge saada. Nii jääbki endale töökoht loomata," tõdeb Rein.
Varem oli oma äri siiski kergem teha
Marju Unt, Estonian Euromanagement Institute direktor:
"Minu arvates loodi iseendale töökohti kümme aastat tagasi julgemalt. Ka 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses suleti hulk firmasid ja inimesed jäid tööta, kuid siis oli oma aktsiaseltsi hästi lihtne teha. Tollal oli see peaaegu nagu automaatselt käiku minev alternatiiv. Mõttekäik võis olla taoline, et naabri Juhanil on ju oma aktsiaselts ja ületänava Maril ka, mille poolest mina kehvem olen, küll ma juba midagi suudan.
Praegu on firma tegemine kaunikesti keeruline. Osaühinguks peab kapitali olema 40 000 krooni. Näiteks Suurbritannias on eraaktsiaseltsi (Ltd) algkapitali nõudeks üks nael. Ameerikaski on lihtne oma firmaga alustada - see on rikas maa, sest seal mõistetakse, et ettevõtjad on rahvuslik rikkus.
Tänase Eesti füüsilisest isikust ettevõtja puhul on kohe kõigile näha, et see, mis ta teeb, on väike. Kui oleks sama inimene näiteks osaühingu või aktsiaseltsi Kelko taga, siis teaks ta muidugi ise, et see on väike, kuid teised ei pruugi seda teada. See pole otsa ette kirjutatud. Füüsilisest isikust ettevõtja ongi praegu justkui loodud väikeseks jääma.
Osaühingu puhul võib olla üks või sada töötajat, kusagilt see välja ei paista, füüsilisest isikust ettevõtja puhul aga küll. Visiitkaartidele võib ta ju lasta ühe inimese aktsiaseltsi nime alla kirjutada "president". Eestis teeb rohkem uksi lahti see, kui ollakse "Kelko", mitte füüsilisest isikust ettevõtja ja see tõsiasi võib ka enesehinnangut alandada. Kui inimene, kes peaks oma ettevõtet alustama, on just vallandatud, on ta niigi murtud. On väga oluline, et inimestes tekiks julgus võtta endale vastutus ja iseendale loota.
Samas on probleem ka selles, et ettevõtte alustaja vastutab kogu oma maise varaga. Nii ei riski ta ka pangast 500 000 -kroonist laenu võtta, sest ollakse selle eest vastutavad oma auto, maja ja pükstega. Ilmselt füüsilisest isikust ettevõtja miljonit pangast võtma ei lähegi. Isegi kui pank selle laenaks, sest ta ei riski.
Maailma ettevõtluskirjanduses öeldakse, et viiest algajast ettevõttest hävib neli. See ei tähenda, et nad uuesti ei alusta, omaenda vigadest ju õpitakse. Kui aga praeguse Eesti füüsilisest isikust ettevõtja hävib, hävib ka kogu ta vara. Nii jääb ta riigi ülalpidamisele, sest tal on uuesti alustada võimatu - kogu ta vara läks hävinguga kaasa.
Inimeste peadesse oli juba esimese kuue-seitsme vaba ettevõtlusaastaga sisse kasvatatud mõte, et firma tegemine on lihtne. Kahjuks muutus tollal ise-enesestmõistetav võimalus äriseadustiku muutumisega jõukohaseks vaid vähestele.
Iga riik peaks tegema kõik selleks, et ettevõtlust oleks kerge alustada. Kui ka kümnest algajast üks jääb alles, siis mida rohkem on neid, kes alustavad, seda rohkem on ka allesjääjaid."
