Üliõpilasena Euroopas

16 juuni 2016 | Artiklite arhiiv

Oma õpingud on Euroopaga erineval moel sidunud kaks Eesti noormeest: Johann-Aksel Tarbe õppis aasta Taanis Aarhusi Arhitektikoolis ning Henry Lepist õpib praegugi Soomes, Haaga Instituudis.

Millal, miks tekkis mõte välismaale õppima minna?

Henry: Siirdusin Soome, Tamperesse õppima 1998. aasta sügisel. Mõte välismaale õppima pääseda küpses peas juba paar aastat, suuremad sammud sai selle nimel ette võetud siis, kui olin Tallinnas Majaka Teeninduskoolis kokaeriala omandamas. Nimelt igal aastal oli paar lõpetajat pääsenud edasi studeerima Tampere kooli, otsustasin ka proovida.
Johann-Aksel: Minul tekkis see mõte siis, kui mind oli juba ülikooli vastu võetud. Kuna minu erialal peab uurima, mis mujal maailmas toimub, kuidas seal asju tehakse, siis on reisimine ja ka mujal õppimine loomulik, isegi vältimatu. Aga kuna maailmas ringi liikumine on keeruline (ka rahaliselt), siis aastajagu õppimist mõnes lemmikriigis oleks ka hea. See on lihtsam ka.

Kuidas tegutsesid - kas omal käel või mõne organisatsiooni abiga?

Henry: Eelnevatel aastatel oli meie kooli direktor vahetusõpilastega tegelenud, aga kui mina minna tahtsin, oli direktor vahetunud - pidin kõik ise korda ajama. Õnneks olid meie koolid eelnevalt koostööd teinud, nii ei tulnud mul teadmatuses minna. Võtsin ise ühendust Tampere kooli direktoriga ja palusin saata dokumendid, mida on vaja kooli sisseastumiseks. Täitsin need ja saatsin Soome. Jaatav vastus tuli mõne aja pärast.

Johann-Aksel: Paljud üliõpilased olid käinud läbi minu ülikooli Prantsusmaal ja USA-s, kus nende koolidega olid juba loodud sõprussuhted. Aga sellest koolist, kuhu mina soovisin minna, polnud nad kuulnudki. Seetõttu pidin ma ise ära tegema paberitöö, avaldused, portfolio, info otsingud. Enda koolist sain ma ainult kateedrijuhataja soovituse ja tõendi, et ma olen selle kooli üliõpilane. Välisülikooliga olid suhted ladusad ja edukad.

Kuidas vahendeid leidsid - vanemad, stipendium, laen?

Henry: Soomes on õppimine kõigile õpilastele tasuta, kuid see-eest soovib Soome riik näha sinu pangaarvel (mis peab olema mõnes Soome pangas) teatud hulgal raha (see on summa, mis Soome riigi arvates kulub sul seal olles), summa on muidugi meeletu - hetkel kusagil 90 000 krooni. Aga õnneks olid mul head sponsorid, kes aitasid stardirahaga. Soomes läksin tööle ja Eestist sai õppelaenu võtta.
Johann-Aksel: Välisülikoolis õppemaksu minu jaoks ei olnud. Selle raha oli kool oma riigilt saanud. Kõik muud elamiskulud aga pidin ise fi nantseerima. Tegin mitmeid avaldusi stipendiumifondidele, ning lõpuks eraldatigi mulle Kultuurkapitali poolt 10 000 krooni. Väga palju toetust sain muidugi ka oma vanematelt ning ühiselamu üüriraha oli mul võimalus teenida kohapeal. Erasmuselt või muudelt suurematelt tudengivahetusprogrammidelt ei õnnestunud mul saada mingit toetust. Muidugi Eesti riiklik õppelaen oli ka abiks.

Räägi pisut koolist? Miks just selle valisid, mis on selle kooli eripära?

Henry: Hetkel õpin Helsingis Haaga Instituudis teeninduse tootmist ja juhtimist. Kool on sellel alal üks paremaid Põhjamaades. Enamus Helsingi, aga ka üldiselt Soome toitlustusasutuste juhte on selle kooli haridusega.
Johann-Aksel: Kooliks valisin Aarhus Arkitektskole. Kool asub Taani ülikoolilinnas Aarhusis, mis on umbes Tallinna suurune. Mulle oli alati Taani arhitektuur ja kultuur sümpatiseerinud ning mitu tuttavat soovitasid seda kooli. Kooli
õppekava oli mulle sobiv ja huvitav. Leidsin sealt eriala, mida Tallinnas õppida ei saanud. Koolis tegeleti ainult arhitektuuriga, mitte igasuguste muude inseneriteemadega. See oli spetsialiseerunud kool, kindla eesmärgiga ja väljatöötatud õppekavaga.

Mis on võõrsil õppimise puhul kõige lahedam, mis kõige hullem?

Henry: Lahedam - seda on raske seletada, oleneb inimesest. Mulle meeldivad uus kultuur, uued inimesed jne. Aga kõige hullem on üksindus - peab tunnistama, et vahel on tõesti hetki, kui soovid koju sõprade ja sugulaste seltsi. Ja siis veel muidugi asutuste bürokraatia, see on Soomes ikka kõvasti hullem kui Eestis.
Johann-Aksel: Euroopas on väga levinud üliõpilasvahetus,ja koolides on tavaliselt suur protsent välistudengeid. Osa seltskonnast on väga rahvusvaheline, ühiseks suhtlemiskeeleks on muidugi inglise keel. Kohtud hulga lõbusate
ja huvitavate inimestega kogu maailmast paljudega saab ka hiljem elus edasi suhelda ja koostööd teha. Tavaliselt on tudengid väga vabad (no limits), välja arvatud muidugi kooli ja õppetöö suhtes. Peod ja väljaskäimised on elu loomulik osa. Kohanemine õppeprogrammiga ja pidevalt uute sõprade juurdetekkimine on alguses küll raske, kuid pärast esimest kuud on kõik juba palju arusaadavam. Kindlasti on vaja istuda mõne oma professoriga õlle taha ja rääkida selgeks, kuidas ja mismoodi neil õpetamine ja hariduse omandamine käib - kohe alguses -, sest võib juhtuda, et sa pole millestki aru saanud, kui sa poole aasta pärast kodumaale tagasi tuled. Taanimaa armastab õlut!

Mida oled kodust eemal olles õppinud?

Henry: Õppinud olen meeletult, kuid on üks asi, mis on üle kõige - kogemus elus läbi lüüa. Sellist pagasit, ma arvan, et Eestist just nii lihtsalt ei saa.
Johann-Aksel: Kui lähed mujale õppima, siis lahkud nendest sõpradest ja ümbrusest, kus oled harjunud olema, ja mis sind ka pidevalt mõjutanud on. Välisülikoolis pead ise hakkama saama ja iseennast tundma õppima, võid alustada ka täiesti uut elu... ja keegi ei tea, millega sa oled see pool või terve aasta tegelenud.

Mida soovitad teistele noortele, kes ka soovivad sellist sammu astuda?

Henry: Soovitan leida sponsorid, kes toetaksid ilma rahata on raske hakkama saada. Kindlasti tuleks tutvuda kohalike seadustega - kaua võid olla kohapeal, kas on vaja õppimisluba. Kui soovid välismaal ka tööd teha, siis uuri, milliseid lepinguid tuleb sõlmida, kuidas tulumaksukaarte täita jne. Kõik see tuleb endale selgeks teha enne minekut, mitte kohapeal, kus võib tulla hoope nii siit kui sealt.
Johann-Aksel: Soovitaksin kirjutada uurimustöö või artikli oma õpingutest või sellest koolist, kus sa õppimas olid, või sellest kultuurist oma eriala vaatenurgast juba sel ajal, kui oled võõral maal. Ja proovi see artikkel avaldada mõnes siinses erialaväljaandes. See sunnib sind mõtlema oma ajakasutuse üle - mis kasu sa oled sellest lõiganud. Võib-olla koorub sellest välja ka su järgmine reis või välisõpingud..., võib-olla magistri-või doktoritöö!