AvalehtKarjääriabi Artiklite arhiiv Töötajad lasevad pingel üle pea kasvada
 

Töötajad lasevad pingel üle pea kasvada

Agne Narusk, EPL

Ligi pooled psühhiaatrite patsientidest kurdavad tööstressi

Kaastöötajad viskavad abivajajad üle parda, selle asemel, et neid aidata

Kolleeg vehib hullunult kätega ja märatseb, nägu punane peas. Või ei kuule enam muidu särtsaka inimese suust nädalate kaupa sõnagi.

Psühhoterapeut Andres Adamsi sõnul jõuavad pea pooled patsiendid tema juurde töömurede tõttu.

"Mõnikord on asi otseselt töömuredes, mõnikord on see kõrvaline. Inimestel on oma tööelus varasemaga võrreldes rohkem vastutada, see teeb asja pingelisemaks. Valikud ja riskid on suuremad," arutleb Adams. Seda, et keegi tööst või töökaotusest tulnud pinge tõttu oma vaimsest tervisest ilma jääb, juhtub paraku küll. "Kuskil 40 protsendi ümber on neid patsiente, kel tööprobleemid esikohal," nimetab psühhoterapeut.

SELTSKOND, KEDA VAREM POLNUD. Töö pärast vaimu- ja hingearsti abi vajavad inimesed on Eestis uus nähtus ja nende arv kasvab aina, kinnitab psühhiaater Jüri Ennet. Ja lisab, et Eestimaal ei olegi inimest, kel suuremal või vähemal määral vaimse tervise teema päevakorras poleks: "Pinged on seepärast, et ma miljonär pole, ja kui ma olen miljonär, siis seepärast, et mõni kantpea võib selle kõik ära võtta." Juhtival kohal töötava inimese hinge- ja vaimuprobleemid ei ole väiksemad töökoha kaotanud inimese muredest. Lihtsalt see probleem puudutab erinevaid inimesi erineval moel.

"Ja kui te küsite, kui palju meil on töö poolt rikutud vaimse tervisega inimesi, siis ma vastan, et kogu Eesti elanikkond pluss veel need, kes siin külas käivad," kõlab psühhiaatri karm hinnang.

Püüdele saada täpseid numbreid vastab Ennet: "Lööge lahti töötute statistika ja tööealiste elanike arv. Lisanduvad nende pereliikmed. Kõige värskem tervishoiustatistika näitab, et 100 000 elaniku kohta suurenes psühhiaatri juurde tulijate arv seitsme aasta jooksul üle kahe korra." See ei näita siiski üksnes töö pärast hullunud inimesi, vaid kõiki kokku.

Esimest korda psühhiaatri vastuvõtule pöördunud inimesi on aastas ligi 11 000. "Kõva sõna," kommenteerib Ennet ja lisab, et psühhiaatrivisiiti vajab vähemalt kord elus iga inimene.

Võrdselt on neid, kes tööl "kinni jooksevad" ja neid, kes töö kaotuse tõttu enesega hakkama ei saa. Esimesi saavad omal nahal tunda kaastöötajad.

KANNATAVAD KAASTÖÖTAJAD. Meediatöötaja Mare (nimed rääkijate palvel muudetud) meenutab töökaaslast, kes rääkis ainult sellest, kui palju tal on tööd, läks alati hästi hilja koju, kuid järgmisel päeval selgus, et tegelikult ta midagi ei teinudki. Täiendavad ülesanded või kriitika tõi silmi pisarad ja hämmastus, miks teised aru ei saa, kui palju tal on tööd, tõusis üle pea.

"Kui ta nädalaks puhkusele jäi, sai ta asendaja oma töö kõrvalt ka tema tööga mänglevalt hakkama. Siis ma mõistsin, et iva on kuskil sügavamal - ta lihtsalt oli katki ja vajas abi," meenutab Mare.

Kaastöötajatele on kergem selline inimene üle parda visata, abi ja uue võimaluse andmise peale tulevad need, kes ise samas olukorras olnud.

"Asi muutus. Tüdruk rääkis end tühjaks, võttis mõne kuu ravimeid, sai korda suhted kodus ja on meil praegu üks parimaid töötajaid," sõnab Mare. "Aga kiusatus tema negativismi endasse lihtsalt mitte sisse lasta ja talle "kinga anda" oli, pean tunnistama, suur."

Arhitekt Eva toob vastupidise näite. "Tuhises teine mööda ruumi ringi, alati rõõmus ja naerul. Siis äkki jäi arvuti taha istuma, kõrvaklapid peas. Üldistatult võib öelda, et ei tõusnudki enam." Mitu nädalat käisid Eva kolleegid temast rahulikult mööda - mõnus ju, kui inimene teisi ei sega ja vaikselt oma tööd teeb. Aga siis hakkas süda valutama. Vestluses konjaki-klaasi juures selgus, et inimesel on päris ükskõik, mida ta teeb või kus ta on. "Niikuinii ei olda minuga rahul, nii et mis seal siis vahet," kostis ta.

PINGETES KEHA ÜTLEB ÜLES. Psühhiaatri nõuandel tuleb teiste peale karjuvat või muidu ärevalt ringi tuhisevat kolleegi kuulata ja püüda aidata, aga lõputult teise inimese negatiivsust endasse lasta ei tohi. Siis on juba abivajajaid rohkem. Kui enda jõud üle käib, tuleb jälgida, et ta abi mujalt saaks. Kasvõi soovitada algatuseks mõnd tuttavat perearsti. Võimalusi abi saada on nüüd juba õnneks igasuguseid, ning vajadusel ei maksa peljata ka medikamente.

Nii tuleb rääkida ka äkki vaikseks muutunud kaaslasega. Sest kes siis veel, kui mitte need, kes teda iga päev vähemalt kaheksa tundi näevad.

MILLAL LÄHEB ASI TÕSISEKS? "Kui tööleminek on vaevaline, tööl on "kana takus" tunne, otsuste vastuvõtmine ei laabu, kogu aeg tundub, et tehakse liiga, kehaline enesetunne pole kõige parem, kodus tahaks lähedaste peale karjuda " no siis tuleks asja tõsiselt võtta," ütleb Ennet. Probleemidepuntras inimese nõrgem koht annab järele, on see siis peavalu või unehäired, mis kallale tulevad. "Psüühilisest seisundist sõltub kehaline seisund, nendest kahest kokku sotsiaalne seisund ja suhtlemine," loeb Ennet sõnad peale.

Väga sageli on nii, et ini-mesed saaksid ennast aidata, aga justkui ei taha, ei oska või lükkavad seda lihtsalt edasi. Võiks ju mõnikord kätte võtta ja minna näiteks töölt varem koju. Või rääkida ülemusega. Elust, inimestest ja töökoormusest. Psühhiaatrite sõnul on eesti inimese probleem just selles, et kiputakse liialt kinnised olema. Aga mõtteid ei oska lugeda keegi.

Artiklite otsing