AvalehtKarjääriabi Artiklite arhiiv Tööstress sunnib naisi iga päev shoppama
 

Tööstress sunnib naisi iga päev shoppama

Ostuhulluse ohjeldamiseks proovige kauplustesse suhtuda nagu näitustesse - vaadake, proovige, kuid jätke kaup ostmata.

Tööpäeva-järgne põige poodi lõpeb enamasti pooltühja pangaarvega. Mis sunnib naisi kaupluses ilmtingimata ostma, uuris Agne Narusk.

Tööpäevajärgsel piirideta shoppamisel on psühholoogide hinnangul kaks peamist põhjust - päeva jooksul kuhjunud tööstress ja tahtmatus koju argiõhtusse minna.

Kui lüüa internetiotsingusse sõna "ostuhullus", saab muu hulgas lugeda, et tähtsusetud pole ka põhjused number kolm ja neli: võimalus raisata ning n-ö klubitunde vajadus. Kõigil kirjatükkidel on ühine mõte: enamasti põevad ostuhullust naised, see on nende moodus stressi maandada.

Tööstress rahaga välja

Psühholoogide sõnul pole selles midagi halba nii kaua, kuni ei teki peale teist, raharaiskamisest ja -puudusest tingitud stressi. Ehk siis: tervislik pole tööstressi välja vahetada rahapuuduse stressiga.

"Lähen igal õhtul poest läbi, kuigi ausalt öeldes ei oleks sinna nagu asja," mõtiskleb ametnik Eha Piirisild. "Iga kord luban, et ei raiska raha, aga väljun ikka pungil kilekotiga. Ma kohe ei tea, kuidas sellest hoiduda."

Reklaamitöötaja Ane Naris teatab, et kõige kurvemalt lõpevad tema jaoks need poeskäigud, mis kannavad silti "ostan ainult kala kassile". "Poest väljudes ei jõua end ära kiruda, aga siis on juba hilja," ütleb Ane, kel kombeks tööpäeva lõpus shopata vähemalt 150 krooni eest. Nädalas teeb see vähemalt 750 krooni üleliigseid väljaminekuid. Et Ane elab üksi ja tegelikult täislaotud kaubakotte nagu ei vajakski, on psühholoogide sõnul just see põhjus, mis shopaholismile rohelise tule annab - rahalised võimalused.

Nii soovitavad nad sammud poeteelt hoopis näiteks massaazhisalongi või juuksurisse seada - raha eest saab ka muul moel tööstressi välja.

Ei taha koju minna

Päevaleht uuris poolteist aastat tagasi, mida naised pärast tööpäeva teevad. Selgus, et enamik neist otse koju ei lähe. Kui ees pole ootamas aeroobikatrenni või laulukoori, minnakse vähemalt poest läbi. See on viis argiõhtut edasi lükata ja vaheldust otsida, selgitas siis psühholoog Taimi Elenurm. Ometi keeravad kaubamajja sisse ka need, kel nagu pealtnäha pole põhjust kojuminekut edasi lükata. Naistekaupade osakond või klaasike veini sõbrannaga aitavad tööpäevast välja, tunnistas toona nõunik Agnes Jürgens. "Patt oleks niiviisi otsejoones koju vantsida, et kauplustes uusi rõivakollektsioone ei vaata või mõnusa tuttavaga kohvikus ei kohtu," ütles Jürgens.

Koju jõudmiseks kulub nõunikul veidi üle tunni, koduste arvates kulub tal selleks vähemalt kolm tundi. Kas töölt koju jõudmise aeg peaks olema tööaja sees? "Eks inimese pähe mahub igasuguseid mõtteid. Ja üleüldse, kui siit edasi mõelda, siis võiks ju palka ka mitte töö, vaid vajaduste järgi maksta. Vajadused on aga kujundatavad."

Ostuhulluse põhjusi otsides tuleb ühelt poolt au anda reklaamitegijatele - reklaam mõjub. Teisalt on shoppamine teada-tuntud masendusravi, kirjutab psühholoog Taimi Elenurm. "Kaubakeskused, kus on palju rahvast koos, rahuldavad osaliselt läheduse vajaduse. Need on mõneti kiriku ja klubi asendajad, kõigile kättesaadavad. Pärast tööpäeva on mõnikord lõõgastav läbi astuda ja vaadata, mida pakutakse. Otsest kohustust osta ju pole."

Oskus end ohjata tuleb kasuks

Kaubakeskustes kohtab tihti ka seda tüüpi inimesi, kes suhtuvad kauplustesse kui näitustesse - vaatavad, proovivad, aga ei osta. Teiste jaoks kaasneb kaubamajades käimisega tarbetute asjade kokkuostmine. Selline pidev varude soetamine on pigem omane nendele inimestele, kes mäletavad aega, mil eriti midagi saada polnud. 15-20-aastane, kaubakülluses kasvanud põlvkond seda nii väga ei põe, vahendab psühholoog. Ta soovitab poodi minnes korrata lauset "mida ma tegelikult ostma tulin" nii kaua, kuni see kohale jõuab.

Allikas: www.epl.ee

Artiklite otsing