Tööandjaid on laias laastus kahte sorti, selgub erinevate asutuste töötajatega vesteldes. Ühed meelitavad töötajaid vähese tasu eest või hoopis ilma sportima, teised mitte mingil juhul. Esimesed ei pea paljuks maksta erisoodustusmaksu, teised peavad.
Töötajad on pakutut varmad kasutama, kuid möönavad, et kui poole hinnaga võimalus käes, ei kipu seda justkui nagu hindama ja suur hulk treeninguid jääb vahele. Igatahes kinnitavad spordi-klubid kui ühest suust: firmasid, kes oma töötajatele sportimisvõimalusi otsivad, jääb aina vähemaks. "Eile soovis üks 50 töötajaga ehitusfirma saada pakkumist, aga selliseid asju juhtub harva," ütles Fitness Clubi administraator Liina Kask. "Ei oska arvata, miks. Võib-olla pole firmadel enam vaba raha, aga allaminek on märgatav."
Ülemus ajas vägisi trenni. Aasta tagasi kurtis ühe kaubandusfirma sekretär Eesti Päevalehes, et ülemus ajab vägisi trenni. "Osakonnajuhataja pärib iga nädal, kas kõik töötajad on kuskil trennis," kurtis sekretär Kaisa. "Täiesti uskumatu! Teda üldse ei huvita, et ma sporti ei armasta. Peab hoopis loengut teemal 'ise otsite endale asendaja, kui nõrgukesed olete ja haigeks jääte'," ütles neiu. Seekordse loo tegemisel nii äärmuslikke näiteid enam ei olnud. Enamik küsitletutest arvas hoopis, et tööandja pakutud sportimisvõimalus on nii teretulnud, et tuleb vägisi vanad kondid trenni ajada.
Sotsiaalministeeriumi töötajad saavad kord nädalas poole hinnaga ujuda ning kaks korda nädalas spordiklubis sulgpalli mängida, jõusaali kasutada või aeroobikat vihtuda. Spordihuvilistega on nagu on: näiteks mais kasutas spordiklubi 30 inimest, suvekuudel kõikus arv 10 ja 15 vahel, ütleb ministeeriumi avalike suhete juht Sigrid Tappo. Mais maksis ministeerium spordiklubi eest 4000 krooni pluss erisoodustusmaksu.
Tallinna linnavalitsus jällegi saadab oma töötajaid aeroobikasse ja ujuma või mängima võrkpalli, korvpalli, jalgpalli. Huvilisi jätkub, kui vaid tahtmist on. Aga tihtipeale ei sobi ajad ning koht, mis asutused sportimiseks valinud. "No millal ma kesklinnast sinna Nõmme ujulasse jõuan," küsis üks spordivõõras töötaja. "Alad, mida mina teha tahaksin -uisutada näiteks - neid ei tehta."
Teine lisas: "Asutuse arvelt saame sportida küll, aga siis on vaja teha igasugu avaldusi ja kuidagi tüütu tundub see asjaajamine, konkreetsed ajad on kah vist, millal saab ja millal mitte ja mul pole nagunii aega ega jaksu. "Eri asutuste töötajaid küsitledes selgub, et 500 krooni kuus peetakse piiriks, millest rohkem ise mingil juhul trenniraha ei maksaks. Kui omalt poolt väljakäidav summa on väiksem, siis minnakse trenni küll.
Muidugi on firmad väga huvitatud sellest, et nende töötajad oleksid terved, alustab juttu Sampo panga personalijuht Liina Oks. "Küsimus, miks üha vähem firmasid spordiklubide teenuseid kasutab, on see, et kui spordiklubi pole mittetulundusühing, läheb peale tohutu erisoodustusmaks," juurdleb Oks. "Paneb mõtlema, kas see ikka on kõige parem viis ja võimalus oma töötajate tervist hoida. Võib-olla panustada hoopis töökeskkonda, nagu seadus nõuab? Sportimine jääb siis inimese enda kanda."
Sampo pangas on omaalgatuslik spordiklubi ning välja on vaadatud mõned spordiasutused, kus lepingutega odavamalt fiskultuuri teha saab. "Kui neile meeldib koos sporti teha, siis on see ju tore," kiidab personalijuht töötajate pealehakkamist.
Allikas: Eesti Päevaleht Online
Veel valikuid
