AvalehtKarjääriabi Artiklite arhiiv Sõbrad upitavad tööle
 

Sõbrad upitavad tööle

Tutvused aitavad tööle, kas tahame seda tunnistada või mitte. Hiljuti - nii viie viimase aasta jooksul- tööd otsinud teavad, millest räägin. Personalivahendajad seevastu eitavad vihaselt tutvuste tähtsust ja räägivad õiglastest konkurssidest. Küllap on omamoodi õigus mõlemal.

Kuid enamik inimesi otsib tööd omal käel. Õigemini: nad kuulevad kuskilt kelleltki, et vaat seal ja seal on vaja sellist ja sellist inimest, kes oskab seda ja seda. Uurivad lähemalt tausta, helistavad veel mõnele, see mõni kostab hea sõna ja soovitab omakorda sõbrale. Ja ring saab täis.

Tööandjad ei varja, et esimene käik uue töötaja leidmiseks on küsimus kolleegile: "Kuule, tead sa mõnda?"

Alles siis, kui 160 töötajast mitte keegi kedagi soovitada ei tea ega julge, ilmub ajalehes kuulutus. Ja siis algab asi otsast peale: "Kes tunneb seda, kes? Kas keegi teab, mis mees/naine ta on?" Ja hoidku jumal, kui mõnel teisejärgulisel transistoril on kandideerija vastu isiklik ebasümpaatia - see maksab töökoha.

Avatud kontoris on eriliselt hästi kuulda, kui kõne tuleb 'tutvuste kaudu tööjõu otsijalt' või n-ö taustauurijalt. Siis võib pikalt tunnistajaks olla, kuidas kellegi kolmanda inimloomust lahatakse. Ausalt öeldes võtab kõhedaks. Mis on lahendus? Kõigiga siin maises elus võimalikult hästi (loe: pugejalikult) läbi saada? Sest 'mina ise' olemine ei aita, kui ikka kommenteerija tunneb, et hingad talle ametialaselt tugevalt kuklasse, saad ka vastavate repliikide osaliseks.

Üks mu kõrge majandusharidusega tuttav otsis aasta aega sobivat tööd. Lähenes asjale optimistlikult. See tähendab -kandideeris ausalt väljakuulutatud konkurssidel ja oli siiralt veendunud, et võidab parim. Aga aastaga ta innukus lahtus. Ja siis tegi ta katse. Palus emal helistada oma sõbrannale, kes oli juhtumisi tuntud ettevõtte juhatuse esimehe ema. Ja mis juhtus: ta sai tööle. Nii lihtne see oligi. Õnnetuseks hakkab säärane värbamispoliitika kiiresti tööelu rikkuma. Ei läinud kaua, kui sama noormees sai ülemuseks tibi, kes ka kellegi tuttav - nii oli suures (muide, rahvusvahelises) ettevõttes kombeks. Ja oli sunnitud lahkuma, sest ebakompetentne ülemus-tibi segas oma oskamatusega teiste tööd niivõrd, et oma tegemiseks ei jäänud aega.

Mida siis soovitada: kasutage tutvusi, see vaieldamatult töötab tänases Eestis, tahame seda või mitte. Kõik ju oleneb sellest, kuidas asja suhtuda. Näiteks kui käivitada töö leidmiseks n-ö võrkturundus: võtta märkmik välja, helistada läbi võimalikult palju tuttavaid ja anda viisakalt teada, et olete tööjõuturul saadaval - no mis selles taunimisväärset on?

Vastupidi: seda soovitavad kõik moodsad karjääriõpikud. Tuttav annab teada oma tuttavatele, need omakorda omadele ja lumepall hakkab veerema. Seda nimetatakse aktiivseks tööotsimiseks.

Ülemustest võib ju ka aru saada, kindlam on võtta ametisse inimene, kelle tausta tunned. Aga kas tuttava tuttava sõbraks olemine näitab tegelikult, kui hea töötajaga on tegu?

Allikas: Eesti Päevaleht Online

Artiklite otsing