Euroopa haridusruum
Euroopa Liidus ega Euroopas tervikuna ei ole ühtset
kõrgharidussüsteemi. Euroopas on kasutusel enamasti ühe- või
kaheastmeline kõrgharidussüsteem, millele järgnevad doktoriõpingud.
Üheastmelise
süsteemi puhul tuleb spetsialistiks saamiseks läbida õpingud ühtse
tervikuna, õpiaeg on 4-5 aastat. Siiani on olnud selline süsteem
kasutusel meilgi, aga ka näiteks Saksamaal, Venemaal jm.
Kaheastmeline
kõrgharidussüsteem koosneb esimese ja teise astme õpingutest. Esimesel
astmel kestavad õpingud tavaliselt 3 aastat, erialast omandatakse
põhiteadmised. Teisel astmel jätkatakse süvenenud erialaõpinguid,
kestab tavaliselt 2 aastat. Kui asute Euroopa ülikoolide
kodulehekülgedel surfama, kasutatakse siin mõisteid kas bachelor (1.
aste) ja master (2. aste) või undergraduate (1. aste) ja graduate
(2. aste). Edasiõppijaid nimetatakse
postgraduatetudengiteks. 1999. aastal kinnitasid Euroopa
haridusministrid Bolognas vajadust luua Euroopa ühtne kõrgharidusruum,
mis seab eesmärgiks omavahel võrreldavad kõrgharidusastmed jm. Euroopa
Liidu riigid on kokku leppinud, et üleminek 3+2 süsteemile leiab aset
aastaks 2010 Eestis on püütud sellega isegi kiiremini ühele poole
saada. Nii et meiegi ülikoolides õpitakse nüüd 3 aastat, et saada
bakalaureuse kraad pluss 2 aastat, et saada magistriks.
Kuigi
Euroopa Liit pürgib ühtsema süsteemi poole, on igal liikmesriigil oma
kõrgharidusõpingutele asumise tingimused, õpingute läbimiseks mõeldud
aeg, akadeemiliste kraadide nimetused ja süsteem. Seepärast on oluline
endale sihtriigi haridussüsteem selgeks teha, uurida, kas sinu diplom
on valitud ülikoolis vastuvõetav jne.
Kuidas leida hea õppeasutus?
Sihtmaa
valikul tuleks muidugi lähtuda iseenda huvidest, oskustest ja
teadmistest. Oluline on otsida nii palju teavet ja taustainfot kui
võimalik. Eestis on olemas Eesti ENIC/NARIC Keskus, mille
põhiülesandeks on välisriigi diplomite, akadeemiliste kraadide jm
hindamine ning võrdlemine Eesti kõrgharidusastmetega.
Milliste
küsimustega saab keskuse poole pöörduda, selgitab assistent Liia Tüür:
Kvalifi - katsioonide hindamine ning tunnustamine toimub vastavalt
Lissaboni konventsiooni (1997) põhimõtetele, mille on ratifi tseerinud
ka Eesti. Konventsiooni peamine mõte seisneb selles, et kui
kõrgharidusele juurdepääsu tagav või kõrgharidustunnistus on
tunnustatud koduriigis, siis on ta samaväärsena tunnustatud ka teises
konventsiooni riigis.
Seega on äärmiselt oluline juba enne
välismaale õppima minekut (eriti, kui minnakse omal käel nn
free-mooverina ning kogu ülikooliõpingut sooritama) olla kindel, et
tegu on tunnustatud õppeasutusega, mis on akrediteeritud selleks pädeva
asutuse poolt. (Erandlikud pole juhud, kus õppeasutused on
akrediteeritud kõrvaliste organisatsioonide, institutsioonide või
ühingute poolt.)
Samuti on oluline eelnevalt teada, mida vastav
kraad, diplom või muu kvalifi katsioon pärast
Eestisse tagasi tulles tähendab. Sugugi mitte iga bakalaureuse- või magistrikraadiga kõlaliselt
sarnane
nimetus (Baccalauréat, Bachiller, Baccalaureus, Bachelor, Bacharel või
Maisteri, Maestro, Meester, Maïtrise, Magisterexamen) ei pruugi neile
sisuliselt vastata.
Eesti ENIC/NARIC keskusest on võimalik saada
informatsiooni nii huvipakkuva riigi tunnustatud õppeasutuste kui
kõrghariduse ning kraadisüsteemi kohta. Tunnustamisalast informatsiooni
saab ka meie kodulehelt: www.socrates.ee/et/
enicnaric.html Mõtle, kas tahad minna välismaale õppima omal käel
(free-mooverina) kogu stuudiumiks või ülikooli vahetusüliõpilasena
aastaks-paariks. Et minna vahetusüliõpilasena (exchange student),
selleks pead kõigepealt olema tudeng mõnes Eesti ülikoolis, millel on
olemas sidemed välisülikoolidega. Vahetusüliõpilaseks ei võeta
esmakursuslasi, tavaliselt nõutakse, et noor on oma ülikoolis vähemalt
teisel kursusel. Kõik järgnevad toimingud sõltuvadki sellest, kas
asud õppima omal käel või vahetusprogrammi alusel. Omal käel õppima
asumine on muidugi vaevanõudvam: kõik sobiva ülikooli otsingud,
dokumentide vormistamine, elukoha muretsemine jne tuleb korraldada
ise.
Kooliga kontakteerumine
Tänasel päeval on pea igal ülikoolil oma kodulehekülg, kus on
tavaliselt kirjas, kas ülikool üldse välisüliõpilasi vastu võtab, mis
keeles toimub õppetöö, kas kool pakub elamispinda jpm. Siiski tasub
väljavalitud ülikooliga ise ühendust võtta iseenese tausta
selgitamine ja siira õpihuvi välja näitamine aitab ülikoolil läheneda
sinu soovidele personaalselt.
Erinev on ülikooliga kontaktivõtmise
protseduur aga näiteks Suurbritannias: et kandideerida mõnda Inglismaa
kõrgkooli, tuleb saata järelepärimine UCAS (Universities and Colleges
Admissions Service) peakontorisse www.ucas.com.
Ka Prantsusmaale, Hispaaniasse või Itaaliasse õppima minekuks pead
kontakteeruma kõigepealt kas siinse kultuurikeskuse või saatkonnaga.
Küsimused,
millele enne lõplikku otsustamist kindlasti vastused peaksid saama, on:
kas saan endale lubada õppemaksu (mõnedes koolides õppemaksu ei küsita,
küll aga registreerimismaksu), millal ja kuidas pean maksma, mis keeles
toimub õppetöö, kas ülikoolil on oma ühiselamu, kui ei ole kus ma
elada saan, kui palju pean kulutama muule varustusele raamatud jms,
milliste ootamatute kulutustega peaksin veel arvestama, milliseid
lisateenuseid (raamatukogu, arvuti kasutamise võimalus,
sportimisvõimalused, millise tasu eest) ja soodustusi ülikool pakub.
Euroopa
ülikoolidele ei ole välismaalt tulev üliõpilane midagi uut - nende
poole pöörduvad pidevalt samade küsimustega noored kogu maailmast.
Tavaliselt on ülikoolidel välisosakonnad, kus tegelevad sisseastujatega
spetsiaalsed inimesed. Samuti on kodulehekülgedel enamasti olemas
vastused korduma kippuvatele küsimustele (FAQ). Hea oleks, kui kõigile
küsimustele enne ärasõitu ka vastused saad.
Keeleoskusnõuded, rahvusvaheliselt
tunnustatud testid
Uuri välja, mis keeles on võimalik ülikoolis õppida. Kui
soovid minna iseseisvalt kogu stuudiumiks õppima, siis tea, et
tavaliselt toimub õppetöö kraadiõppuritele (degree students) asukohamaa
keeles. Kui seda oskad, siis pole probleemi. Enamikes ülikoolides
toimuvad enne õppetöö algust ka keelekursused kursuse lõpus toimuva
eksami läbimisel saab jätkata põhiõppega.
Pikema rahvusvahelise
kogemusega ülikoolid viivad läbi ka ingliskeelseid kursuseid. Kõik
tuleb taaskord ise konkreetse kooli kohta välja uurida.
Paljud ülikoolid tahavad sisseastuja keele Teachtaseme kohta tõendit, mõned testivad üliõpilase keeletaset ise.
Enamik
rahvusvahelisi ülikoole tunnustavad teatud keeleeksameid, mida saab
sooritada ka Eestis. Testid on tasulised. Kuna keeleeksamite
kehtivusaeg on piiratud, ei tasu neid sooritada igaks juhuks pikaks
ajaks ette. Samas kuna keeleeksameid korraldatakse harva, tuleb
varakult välja uurida, millal saab eksamit sooritama minna.
Inglise keel
IELTS
(International English Language Testing System) nõutakse näiteks
Suurbritannia ülikoolides. Eestis saab IELTS teste kord kuus sooritada
Briti Nõukogu juures (www.britishcou ncil.ee).
Cambridge
ülikooli eksamid: FCE (First Certifi - cate in English), CAE (Certifi
cate in Advanced English), CPE (Certifi cate of Profi ciency in
English), DES (Diploma of English Studies). Neid eksameid saab kaks
korda aastas sooritada Briti Nõukogu juures.
Kiire ja odav viis oma
keeletaseme hindamiseks on Oxford University Pressi välja töötatud
Quick Placement Test. Sooritanu ei saa ametlikku tunnistust, kuid
tulemuse põhjal saab soovitada, milline ametliku tunnistusega eksam
võiks olla jõukohane. Korraldab Briti Nõukogu. TOEFL (Test of
English as a Foreign Language)
ameerika inglise keele test.
Ameerika inglise keele testidest on veel tuntumad TSE (Test of Spoken
English) ja TWE (Test of Written English). Testide ja nende
sooritamise kohta saab infot Põhja-Ameerika Ülikoolide Teabekeskuselt (http://sise.ttu.ee/eac).
Saksa keel
Saksa keele rahvusvahelisi teste saab sooritada Tallinna Saksa Kultuuriinstituudi/Goethe Instituudi (www.goethe.de/ne/tal)
juures: Zertifi kat Deutsch (ZD) - saksa keele sertifi kaat, Zertifi
kat Deutsch für den Beruf (ZDfB) - saksa keel ametikeelena sertifi
kaat, Zentrale Mittelstufenprüfung (ZMP) - tsentraliseeritud keskastme
saksa keele eksam, Zentrale Oberstufenprüfung (ZOP)
tsentraliseeritud kõrgema astme saksa keele eksam.
Prantsuse keel
Prantsuse keele rahvusvahelisi teste saab sooritada paar korda aastas Prantsuse Kultuurikeskuses (www.france.ee). Testid on: DELF 1 ja DELF 2 (Diplóme élémentaire de langue francaise) ning DALF (Diplóme approfondi de langue francaise).
Kui
sinule vajaliku keele eksameid siinkandis ei korraldata, pöördu
saatkonna keele- ja haridusbüroo poole ka sealt võidakse anda tõend
keeleoskuse kohta.
Kui palju õppimine välisriigis maksab?
Kõigis maades õppemaksu ei nõuta, kuid ingliskeelsetes riikides küsivad
õppemaksu peaaegu kõik kõrgkoolid. Põhjamaades näiteks sellised maksud
puuduvad, mõnedes õppeasutustes nõutakse vaid registreerumismaksu.
Lisaks õppemaksule tuleb tasuda veel päris mitmeid makse. See tuleks
enne sõitu selgeks teha, et pärast ei tuleks näiteks raamatukogu
kasutamise nimel söögi pealt kokku hoida.
Ülikooli teenuste
tarbimine (just seesama raamatukogu kasutamine või arvuti kasutamine)
võib mitmel pool olla tasustatud. Raha võidakse küsida ka eksamite
sooritamise eest, sageli tuleb maksta üliõpilasorganisatsiooniga
liitumise eest samas võrdub üliõpilasühenduse liikmeks olemine
mitmete soodustusega: alates odavamast transpordist lõpetades
lõunasöögiga.
Vaata ka: www.isic.ee
Uuri, kui suured on sõidukulud, palju maksab majutus, palju läheb maksma elamine (toit jms)
ülikoolide
kodulehekülgedel on kohati isegi ära toodud summa, mida igakuiseks
äraelamiseks vaja läheks. Arvesta, et üsna palju raha peab välja
käima juba enne sõitu: kõigepealt õppemaksu garanteerimine (ülikool
teatab, kuidas ja millal ta raha tahab), viisa vormistamine (kui see on
vajalik), elamisloa vormistamine (kui lähed õppima kauemaks kui 3
kuud), ja dokumentide tõlkimine mõni välisülikool soovib näiteks
kõiki dokumente saada oma maa keeles.
Õppimine välismaal on igal
juhul kulukas ettevõtmine. Mõned vahetusprogrammid pakuvad
õpilasvahetust 60 000200 000 kroonise tasu eest (mis sisaldab pea
kõiki kulutusi, kohapeal elamist jne). Mõned ülikoolid nõuavad
õppemaksu, näiteks Austrias tuleb maksta 300 eurot, Prantsusmaal
100-230 eurot, millele lisandub seal maal elamine ja kõik muud kulud.
Iirimaal, Kreekas, Norras, Poolas ja paljudes teisteski riikides on
tasuta õpe, Maltas määrab õppemaksu suuruse valitsus jne. Nii et igal
pool oma moodi. Maksude kohta leiab infot ülikoolide kodulehekülgedelt,
hea ülevaate saab ka Eesti karjääriplaneerimise lehelt Rajaleidja:
www.rajaleidja.ee/euroopa/oppemaks_riikides.html
