AvalehtKarjääriabi Artiklite arhiiv Mida pead teadma!
 

Mida pead teadma!

Euroopa haridusruum

Euroopa Liidus ega Euroopas tervikuna ei ole ühtset kõrgharidussüsteemi. Euroopas on kasutusel enamasti ühe- või kaheastmeline kõrgharidussüsteem, millele järgnevad doktoriõpingud.
Üheastmelise süsteemi puhul tuleb spetsialistiks saamiseks läbida õpingud ühtse tervikuna, õpiaeg on 4-5 aastat. Siiani on olnud selline süsteem kasutusel meilgi, aga ka näiteks Saksamaal, Venemaal jm.
Kaheastmeline kõrgharidussüsteem koosneb esimese ja teise astme õpingutest. Esimesel astmel kestavad õpingud tavaliselt 3 aastat, erialast omandatakse põhiteadmised. Teisel astmel jätkatakse süvenenud erialaõpinguid, kestab tavaliselt 2 aastat. Kui asute Euroopa ülikoolide kodulehekülgedel surfama, kasutatakse siin mõisteid kas bachelor (1. aste) ja master (2.  aste) või undergraduate (1. aste) ja graduate (2.  aste). Edasiõppijaid nimetatakse postgraduatetudengiteks.  1999. aastal kinnitasid Euroopa haridusministrid Bolognas vajadust luua Euroopa ühtne kõrgharidusruum, mis seab eesmärgiks omavahel võrreldavad kõrgharidusastmed jm. Euroopa Liidu riigid on kokku leppinud, et üleminek 3+2 süsteemile leiab aset aastaks 2010 – Eestis on püütud sellega isegi kiiremini ühele poole saada.  Nii et meiegi ülikoolides õpitakse nüüd 3 aastat, et saada bakalaureuse kraad pluss 2 aastat, et saada magistriks.
Kuigi Euroopa Liit pürgib ühtsema süsteemi poole, on igal liikmesriigil oma kõrgharidusõpingutele asumise tingimused, õpingute läbimiseks mõeldud aeg, akadeemiliste kraadide nimetused ja süsteem. Seepärast on oluline endale sihtriigi haridussüsteem selgeks teha, uurida, kas sinu diplom on valitud ülikoolis vastuvõetav jne.
Kuidas leida hea õppeasutus?
Sihtmaa valikul tuleks muidugi lähtuda iseenda huvidest, oskustest ja teadmistest. Oluline on otsida nii palju teavet ja taustainfot kui võimalik.  Eestis on olemas Eesti ENIC/NARIC Keskus, mille põhiülesandeks on välisriigi diplomite, akadeemiliste kraadide jm hindamine ning võrdlemine Eesti kõrgharidusastmetega.
Milliste küsimustega saab keskuse poole pöörduda, selgitab assistent Liia Tüür: “Kvalifi - katsioonide hindamine ning tunnustamine toimub vastavalt Lissaboni konventsiooni (1997) põhimõtetele, mille on ratifi tseerinud ka Eesti.  Konventsiooni peamine mõte seisneb selles, et kui kõrgharidusele juurdepääsu tagav või kõrgharidustunnistus on tunnustatud koduriigis, siis on ta samaväärsena tunnustatud ka teises konventsiooni riigis.
Seega on äärmiselt oluline juba enne välismaale õppima minekut (eriti, kui minnakse omal käel nn free-mooverina ning kogu ülikooliõpingut sooritama) olla kindel, et tegu on tunnustatud õppeasutusega, mis on akrediteeritud selleks pädeva asutuse poolt. (Erandlikud pole juhud, kus õppeasutused on akrediteeritud kõrvaliste organisatsioonide, institutsioonide või ühingute poolt.)
Samuti on oluline eelnevalt teada, mida vastav
kraad, diplom või muu kvalifi katsioon pärast
Eestisse tagasi tulles “tähendab”. Sugugi mitte iga bakalaureuse- või magistrikraadiga kõlaliselt
sarnane nimetus (Baccalauréat, Bachiller, Baccalaureus, Bachelor, Bacharel või Maisteri, Maestro, Meester, Maïtrise, Magisterexamen) ei pruugi neile sisuliselt vastata.
Eesti ENIC/NARIC keskusest on võimalik saada informatsiooni nii huvipakkuva riigi tunnustatud õppeasutuste kui kõrghariduse ning kraadisüsteemi kohta. Tunnustamisalast informatsiooni saab ka meie kodulehelt: www.socrates.ee/et/ enicnaric.html” Mõtle, kas tahad minna välismaale õppima omal käel (free-moover’ina) kogu stuudiumiks või ülikooli vahetusüliõpilasena aastaks-paariks.  Et minna vahetusüliõpilasena (exchange student), selleks pead kõigepealt olema tudeng mõnes Eesti ülikoolis, millel on olemas sidemed välisülikoolidega. Vahetusüliõpilaseks ei võeta esmakursuslasi, tavaliselt nõutakse, et noor on oma ülikoolis vähemalt teisel kursusel.  Kõik järgnevad toimingud sõltuvadki sellest, kas asud õppima omal käel või vahetusprogrammi alusel. Omal käel õppima asumine on muidugi vaevanõudvam: kõik – sobiva ülikooli otsingud, dokumentide vormistamine, elukoha muretsemine jne – tuleb korraldada ise.


Kooliga kontakteerumine


Tänasel päeval on pea igal ülikoolil oma kodulehekülg, kus on tavaliselt kirjas, kas ülikool üldse välisüliõpilasi vastu võtab, mis keeles toimub õppetöö, kas kool pakub elamispinda jpm. Siiski tasub väljavalitud ülikooliga ise ühendust võtta – iseenese tausta selgitamine ja siira õpihuvi välja näitamine aitab ülikoolil läheneda sinu soovidele personaalselt.
Erinev on ülikooliga kontaktivõtmise protseduur aga näiteks Suurbritannias: et kandideerida mõnda Inglismaa kõrgkooli, tuleb saata järelepärimine UCAS (Universities and Colleges Admissions Service) peakontorisse www.ucas.com. Ka Prantsusmaale, Hispaaniasse või Itaaliasse õppima minekuks pead kontakteeruma kõigepealt kas siinse kultuurikeskuse või saatkonnaga.
Küsimused, millele enne lõplikku otsustamist kindlasti vastused peaksid saama, on: kas saan endale lubada õppemaksu (mõnedes koolides õppemaksu ei küsita, küll aga registreerimismaksu), millal ja kuidas pean maksma, mis keeles toimub õppetöö, kas ülikoolil on oma ühiselamu, kui ei ole – kus ma elada saan, kui palju pean kulutama muule varustusele – raamatud jms, milliste ootamatute kulutustega peaksin veel arvestama, milliseid lisateenuseid (raamatukogu, arvuti kasutamise võimalus, sportimisvõimalused, millise tasu eest) ja soodustusi ülikool pakub.
Euroopa ülikoolidele ei ole välismaalt tulev üliõpilane midagi uut - nende poole pöörduvad pidevalt samade küsimustega noored kogu maailmast. Tavaliselt on ülikoolidel välisosakonnad, kus tegelevad sisseastujatega spetsiaalsed inimesed. Samuti on kodulehekülgedel enamasti olemas vastused korduma kippuvatele küsimustele (FAQ). Hea oleks, kui kõigile küsimustele enne ärasõitu ka vastused saad.

Keeleoskusnõuded, rahvusvaheliselt
tunnustatud testid


Uuri välja, mis keeles on võimalik ülikoolis õppida.  Kui soovid minna iseseisvalt kogu stuudiumiks õppima, siis tea, et tavaliselt toimub õppetöö kraadiõppuritele (degree students) asukohamaa keeles. Kui seda oskad, siis pole probleemi. Enamikes ülikoolides toimuvad enne õppetöö algust ka keelekursused – kursuse lõpus toimuva eksami läbimisel saab jätkata põhiõppega.
Pikema rahvusvahelise kogemusega ülikoolid viivad läbi ka ingliskeelseid kursuseid. Kõik tuleb taaskord ise konkreetse kooli kohta välja uurida.
Paljud ülikoolid tahavad sisseastuja keele Teachtaseme kohta tõendit, mõned testivad üliõpilase keeletaset ise.
Enamik rahvusvahelisi ülikoole tunnustavad teatud keeleeksameid, mida saab sooritada ka Eestis. Testid on tasulised. Kuna keeleeksamite kehtivusaeg on piiratud, ei tasu neid sooritada igaks juhuks pikaks ajaks ette. Samas – kuna keeleeksameid korraldatakse harva, tuleb varakult välja uurida, millal saab eksamit sooritama minna.
Inglise keel
IELTS (International English Language Testing System) – nõutakse näiteks Suurbritannia ülikoolides. Eestis saab IELTS teste kord kuus sooritada Briti Nõukogu juures (www.britishcou ncil.ee).
Cambridge ülikooli eksamid: FCE (First Certifi - cate in English), CAE (Certifi cate in Advanced English), CPE (Certifi cate of Profi ciency in English), DES (Diploma of English Studies). Neid eksameid saab kaks korda aastas sooritada Briti Nõukogu juures.
Kiire ja odav viis oma keeletaseme hindamiseks on Oxford University Press’i välja töötatud Quick Placement Test. Sooritanu ei saa ametlikku tunnistust, kuid tulemuse põhjal saab soovitada, milline ametliku tunnistusega eksam võiks olla jõukohane. Korraldab Briti Nõukogu.  TOEFL (Test of English as a Foreign Language)
• ameerika inglise keele test. Ameerika inglise keele testidest on veel tuntumad TSE (Test of Spoken English) ja TWE (Test of Written English).  Testide ja nende sooritamise kohta saab infot Põhja-Ameerika Ülikoolide Teabekeskuselt (http://sise.ttu.ee/eac).

Saksa keel


Saksa keele rahvusvahelisi teste saab sooritada Tallinna Saksa Kultuuriinstituudi/Goethe Instituudi (www.goethe.de/ne/tal) juures: Zertifi kat Deutsch (ZD) - saksa keele sertifi kaat, Zertifi kat Deutsch für den Beruf (ZDfB) - saksa keel ametikeelena sertifi kaat, Zentrale Mittelstufenprüfung (ZMP) - tsentraliseeritud keskastme saksa keele eksam, Zentrale Oberstufenprüfung (ZOP)
• tsentraliseeritud kõrgema astme saksa keele eksam.

Prantsuse keel


Prantsuse keele rahvusvahelisi teste saab sooritada paar korda aastas Prantsuse Kultuurikeskuses (www.france.ee). Testid on: DELF 1 ja DELF 2 (Diplóme élémentaire de langue francaise) ning DALF (Diplóme approfondi de langue francaise).
Kui sinule vajaliku keele eksameid siinkandis ei korraldata, pöördu saatkonna keele- ja haridusbüroo poole – ka sealt võidakse anda tõend keeleoskuse kohta.
Kui palju õppimine välisriigis maksab?  Kõigis maades õppemaksu ei nõuta, kuid ingliskeelsetes riikides küsivad õppemaksu peaaegu kõik kõrgkoolid. Põhjamaades näiteks sellised maksud puuduvad, mõnedes õppeasutustes nõutakse vaid registreerumismaksu. Lisaks õppemaksule tuleb tasuda veel päris mitmeid makse. See tuleks enne sõitu selgeks teha, et pärast ei tuleks näiteks raamatukogu kasutamise nimel söögi pealt kokku hoida.
Ülikooli teenuste tarbimine (just seesama raamatukogu kasutamine või arvuti kasutamine) võib mitmel pool olla tasustatud. Raha võidakse küsida ka eksamite sooritamise eest, sageli tuleb maksta üliõpilasorganisatsiooniga liitumise eest – samas võrdub üliõpilasühenduse liikmeks olemine mitmete soodustusega: alates odavamast transpordist lõpetades lõunasöögiga.
Vaata ka: www.isic.ee


Uuri, kui suured on sõidukulud, palju maksab majutus, palju läheb maksma elamine (toit jms)
• ülikoolide kodulehekülgedel on kohati isegi ära toodud summa, mida igakuiseks äraelamiseks vaja läheks.  Arvesta, et üsna palju raha peab välja käima juba enne sõitu: kõigepealt õppemaksu garanteerimine (ülikool teatab, kuidas ja millal ta raha tahab), viisa vormistamine (kui see on vajalik), elamisloa vormistamine (kui lähed õppima kauemaks kui 3 kuud), ja dokumentide tõlkimine – mõni välisülikool soovib näiteks kõiki dokumente saada oma maa keeles.
Õppimine välismaal on igal juhul kulukas ettevõtmine.  Mõned vahetusprogrammid pakuvad õpilasvahetust 60 000–200 000 kroonise tasu eest (mis sisaldab pea kõiki kulutusi, kohapeal elamist jne). Mõned ülikoolid nõuavad õppemaksu, näiteks Austrias tuleb maksta 300 eurot, Prantsusmaal 100-230 eurot, millele lisandub seal maal elamine ja kõik muud kulud. Iirimaal, Kreekas, Norras, Poolas ja paljudes teisteski riikides on tasuta õpe, Maltas määrab õppemaksu suuruse valitsus jne. Nii et igal pool oma moodi. Maksude kohta leiab infot ülikoolide kodulehekülgedelt, hea ülevaate saab ka Eesti karjääriplaneerimise lehelt Rajaleidja:
www.rajaleidja.ee/euroopa/oppemaks_riikides.html

 


 


 

Artiklite otsing