AvalehtKarjääriabi Artiklite arhiiv Kuidas ma kolmekuuse beebi kõrvalt päevapealt töö leidsin
 

Kuidas ma kolmekuuse beebi kõrvalt päevapealt töö leidsin

TÄNA TÖÖTAVALE NAISELE: kes ütles, et tööandja väikeste lastega emasid ametisse ei taha? Mulle tuli ta autoga lausa beebikooli vastu, et tööintervjuule viia, kirjutab Triinu Tänavsuu.

Ühel ilusal päeval, kui ma parajasti last toitsin, helises telefon. Teisel pool toru oli hea tuttav ja kunagine töökaaslane, kes uuris, kas ma üht tööotsa tahaksin teha. Ühel erakõrgkoolil olevat kiiresti vaja psühholoogia ainekavasid tõlkida ja filoloogid olevat hätta jäänud.

Algul tundus mõte teha tööd, millega on kiire ja mida on palju, päris hirmutav. Seda muret, et aega üle jääks, minu uues, koduperenaiseelus, nimelt pole. Et emaroll on minu jaoks alles üsna uus asi, kulutasin iga vaba hetke raamatutest ja mujalt tita 'kasutusjuhendite' lugemisele. 'Vaba hetk' tähendab aga aega, mil last toidan ja selliseid peatuvaid hetki nõuab mu väike gurmaan iga päev viis kuni kaheksa tundi. Õnneks magab mu inglike praeguseks öösiti juba üksteist tundi jutti ja laseb ka minul magada.

Otsustasin, et teen selle ära. Lubati hästi maksta. Asi selles, et auto kindlustus, ülevaatus ja hooldus olid ära söönud meie novembri ja detsembri söögiraha (muust rääkimata) ja rohkem polnud enam võimalust ega tahtmistki kusagilt laenata.

Teisipäeval kell kolm, mõned minutid pärast rektoriga telefonitsi kokkuleppimist, potsatasid mu koduarvuti kirjakasti esimesed materjalid. Kui kuulsin, et 70 lehekülge teksti tuleb eesti keelest inglise keelde ümber panna neljapäeval kella kaheks, tõusid mul juuksed peas püsti. Oleks ma teadnud, milline tuleproov järgneval viiel ööpäeval ees ootab, poleks vist julgenud asja ette võtta.

Hommikul ärkasin telefonihelina peale. Küsiti, ega mul midagi selle vastu pole, kui tööd juurde tuleb. Teatasin masinlikult, et siis on mul rohkem aega vaja, aga kui väga vaja, saab tehtud küll. Järgmisel ööl leidis abikaasa mind duši alt nutmast - vasakus rinnas oli kaks kivikõva tükki ja kartsin, et nüüd tulebki kurikuulus rinnapõletik.

Meenusid õudusjutud mädanevatest rebenenud rindadest ja 'kirurgilistest sekkumistest'. Aga jama lahenes ja suurest rõõmust tõlkisin kella neljani öösel.

Muidugi selgus, et tegelikult on vaja veel üht-teist tõlkida ja toimetada. Õppejõudude CV-sid olevat vaja inglise keelde tõlkida jne. Tunne oli nagu 'Nukitsamehe' filmis - rohid põllu ära ja kohe kasvab uus umbrohi asemele.

Helistasin vahepeal suures ahastuses rektorile, et talle teada anda - nii tohutu materjalihulga läbitöötamiseks on rohkem aega ja raha vaja. Ja et tegelikult on see kuu aja töö, mida nad mult viie päeva jooksul tahavad.

Rektor on elukogenud mees, tunneb, milliseid nuppe vajutada. Rääkis sooja sisendava häälega: "Ma tean, te olete väga tubli tüdruk. Ärge pead norgu laske. Küll te hakkama saate. Ma olen teile väga tänulik. Me ei unusta teid. Muidugi maksame teile rohkem. Muuseas, kuulsin, et olete lapsehoolduspuhkusel. Meil oleks noori õppejõude vaja. Võiksime kokku saada ja koostöövõimalusi arutada. Teeme teiega töölepingu, kui tahate."

Uued sihid silme ees, edeneb töö jälle. Vahepeal tukastasin lapse toitmise ajal. Võisin juba une pealt öelda, kuidas on inglise keeles see ja see Krupskaja-nimeline auhind ja nii- ja naasugune Odessa merekool. Iiri liivateraapia instituutidest rääkimata. Ja mida ma laupäeva õhtul tegin? Tõlkisin loomulikult. Ja pühapäeva hommikul? Tõlkisin nagu segane.

Lapsukese kannatus hakkas pikapeale katkema, ta vääksus närviliselt ja nõudis veel tihemini tissi otsa kui tavaliselt. Koerast olin üle saanud, aga saba tekitas tõsiseid raskusi. Mingi ime läbi suutsin siiski töö lõpuni teha ja ära saata. Siis läksin koos lapsega vanni ja seal me siis mõnulesime pikalt. Öösel magasime kolmekesi üksteise kaisus ülisügavat ja kosutavat pikka-pikka und.

Esmaspäeva hommikul olin tulvil uhkusest enda üle. Minu tööga oldi rahul. Rektor uuris, millal mulle sobiks kokku saada, et töölepingule alla kirjutada ja edaspidistest koostöö-võimalustest rääkida. Küsis, kas võib autoga beebikooli vastu tulla - võttis keeletuks.

Neljapäeval olen seitsmendas taevas ja kakerdan kõrgetel peenikestel kontsadel mööda Müürivahe tänavat beebikooli poole, laps turvahälliga käe otsas. Kuidagi lahe on niimoodi tänaval kõndida ja mõelda, et mul on töökohtumine!

Autos arutame rektoriga eesti hariduspoliitika probleeme ja palju muud. Kirjutan presidendi portree all juba tehtud tööd puudutavale lepingule alla. Rektor annab mõista, et kui ma vähegi soovin, on neil mulle veel palju tööd pakkuda. Järgmisest semestrist võin hakata loenguid andma, kui tahan. Kui jutud räägitud, sõidutab rektor mind kenasti kodutreppi ja saadab abikaasale tervisi.

Olen kõigest kogetust nii jahmunud, et küsin vaid, miks nad just mind tööle tahavad. "Emadel on rohkem vastutustunnet kui noortel meestel," vastab umbes 60-aastane paljunäinud mees.

Allikas: Eesti Päevaleht Online

Artiklite otsing