AvalehtKarjääriabi Artiklite arhiiv Koolist tööle
 

Koolist tööle

Eesti Päevaleht, Rein Vöörmann

15-24 aastaste noorte seas kasvab ebakindlus ning nad lükkavad tööturule siirdumist edasi.

Eesti taasiseseisvumise järel alanud liikumine turumajanduse suunas tähendas ühteaegu üleminekut noortele orienteeritud ühiskonnale.
Sellest hoolimata on viimastel aastatel noorte puhul toimunud samuti probleemide kuhjumine. Mitmed märgid näitavad, et eriti problemaatiliseks on kujunenud noorte koolist tööle ülemineku protsess.

Põhimõtteliselt peaksid haridussüsteem ja tööturg olema teineteisega tihedalt seotud – koolist (ka ülikoolist) tulnu on tööturul oodatud ja vastab tööturu nõudlusele, teisalt peaks tööturg omakorda mõjutama töötajate ettevalmistamist haridussüsteemis. Paljudes maades, sealhulgas Eestis, tunduvad aga need ühe terviku kaks poolt olema teineteisest üsna lahus, üks ei huvitugi sellest, mida teine teeb. Tööandjad kurdavad pidevalt, et haridussüsteem ei valmista ette sellist kaadrit, mida neil vaja, koolid aga, et tööandja ei formuleeri piisavalt täpselt, mida tahetakse.

NOORED LÜKKAVAD TÖÖLEMINEKUT EDASI.
Tulemuseks on ebakindluse kasv noorte (15-24 aastased) hulgas ja tööturule siirdumise edasi lükkamine. Enamikku Euroopa maid iseloomustab 15-19-aastaste noorte kahanev majanduslik aktiivsus. Selle peamise põhjusena mainitakse õpingutes osalemise määra kasvu. Viimast seletatakse ühelt poolt noorte endi valikuga (ebakindla tööturu asemel valitakse õpingute jätkamine), teisalt aga valitsuste poliitilise tahtega kasutamaks pikemat õpiaega vahendina noorukite kõrge tööpuuduse vastu.

Ka Eestis on 15-19 aastaste vanusrühma majanduslik aktiivsus langenud: kui 1990. aastate algul oli see veidi üle 30%, siis aastakümne lõpuks oli langenud alla 20%. Vanemas rühmas (20-24 aastaste hulgas) oli majandusliku aktiivsuse langus tunduvalt väiksem, vaid mõni protsent, kuid tööjõus osalemise määr ise ulatus selles grupis kogu aastakümne jooksul 70% lähedale. Eestis on majandusliku aktiivsuse langust seostatud eelkõige hariduse väärtustamise ja õppimisvõimaluste avardumisega. Harva aga tunnistatakse haridussüsteemi kui 'reservuaari', s.o noorte õpingute pikendamise ja ühtlasi tööturule hilisema lülitumise funktsiooni. Tasub vaid oletada, kuidas kasvaks töötute armee, kui näiteks pooledki ametlikust koolikohustuse east väljas, aga praegu veel õppivad noored siirduksid kooli asemel tööturule.

Millised probleemid ja ohud ootavad tööturule siirduvaid noori ees? Loomulikult on need põhiharidusega noorel ühed, kõrgharidusega aga teised. Siinkohal seda analüüsimata, keskendugem üldisematele probleemidele ja ohtudele.

Et üldse esmakordselt tööturule pääseda, on noored tihti (Eestis väidetavalt pooled) sunnitud vastu võtma töö, mis ei vasta nende koolis õpitud erialale. Loobuda sellest on raske, sest reeglina puuduvad noortel säästud, millest elada. Kui vanemate rahakoti peal elada ei taha (kui see üldse võimalik ongi), siis tulebki tihti leppida sellega, mida pakutakse, mitte ametiga, mida õpiti. Pealegi on töökogemus, kas või lühiajaline, hädavajalik selleks, et saada teatud õigused sotsiaalsele kaitsele. Enamikus arenenud maades (ka Eestis) kehtib tööturu kaitset käsitlev seadusandlus nende puhul, kes juba omavad tööd, mitte tööturule siirdujate (s.o valdavalt noorte) osas.

Tööturule pääsenuna on noored seal paraku üsna ebakindlas seisus. Lääne-Euroopa kogemus kinnitab, et tänapäeval püüavad tööandjad sõlmida esmakordselt tööturule asuvate noortega ajutisi või osaajaga töölepinguid. See võimaldab tööandjal tööjõuga märksa vabamalt manööverdada, kuid samas jätab noored n.ö tõugata-tõmmata. Statistik Ülle Pettai analüüs Eesti tööjõu-uuringu andmetel näitas, et kui kogu hõives oli osaajaga töötajate osakaal 7%, siis 15-24 aastaste hulgas 11%. Noorte hulgas oli rohkem ka suulise kokkuleppe alusel töötajaid (vastavalt 7% ja 3%), seejuures noortest meestest töötas sel moel 9%, naistest 4%.

Paraku kipuvad noored töökohalt sagedasti ka ise, vabatahtlikult lahkuma, eriti võrreldes vanemate põlvkondadega. Majandusteadlased väidavad, et noored püüavad tööturul kõigepealt 'ringi vaadata', tutvuda olukorraga. Kui üks töö ei sobi, olgu põhjuseks madal palk, rutiinsus, füüsiline raskus jne, võib proovida midagi muud, lootusega, et ehk on leitud nüüd see õige.

Noored satuvad sagedamini ka koondamiste alla. Töökoha ülesütlemine noorele läheb firmale mitmel põhjusel vähem maksma kui täiskasvanu tööst loobumine: noorte ettevalmistusse on firmad vähem investeerinud, nad on seadusega halvemini kaitstud ja üldse on viimati palgatuid tavaliselt odavam ja lihtsam vallandada. Nii võibki täheldada noorte keskmisest suuremat töötuse määra - 2000. aastal Eestis 23,9% võrreldes ülejäänud elanikkonna 13,7%-ga -, kusjuures eriti suured erinevused ilmnevad sõltuvalt haridustasemest.

KOOLIST TÖÖLE ÜLEMINEK ON PROBLEEMIROHKE. Nende lahendamist ei saa jätta ainult noorte või mõne üksiku institutsiooni kanda. Noorte haridus- ja tööalase ettevalmistuse ning töölerakendumise eest peaksid kandma jagatud vastutust kõik asjaomased institutsioonid.

Esimesed sellesuunalised sammud on tehtud - läinud detsembris allkirjastati kuue ametkonna (haridus-, majandus- ja sotsiaalministeerium, Eesti Tööstuse- ja Tööandjate Keskliit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Ametiühingute Keskliit) ühise tegevuse kokkulepe tööjõu kvalifikatsiooni tööturu vajadustega vastavusse viimise kiirendamiseks aastatel 2001-2004, kus rõhutatakse vajadust '...arendada koostööd tööjõu kvalifikatsiooni tõstmise kiirendamiseks ja kutsealase koolituse tulemuslikkuse otsustavaks tõusuks'. Jääb vaid soovida, et see kokkulepe tõepoolest realiseeruks ning selliseid programme, juba otsesemalt noortele suunatuid, tuleks juurde.

Artiklite otsing