AvalehtKarjääriabi Artiklite arhiiv Kas muna õpetab kana?
 

Kas muna õpetab kana?

Delfi tööturuteemaliste artiklite kommentaare lugedes võid saada naerukrambid, infarkti või ... asjalikke ideid? Vabad inimesed vabal maal, sõnavabadus on igaühe õigus. Enamus kommenteerijaid arvavad täpselt teadvat, kuidas palka juurde küsida, firmat juhtida või tööintervjuud läbi viia. Vaatame siis, mida juhtidele-ettevõtjatele kommentaarides õpetatakse ja mida tööandjad asjast arvavad.

1. Töötajad: enamus tööandjaid on „orjapidajad”, kes otsivad tuumafüüsikuid jäätisemüüja palga eest. Pakkuge normaalset palka, saate ka tubli töötaja!

Tööandjad: palgapakkumine oleneb paljudest teguritest. Ettevõtte käivitusfaasis ei ole võimalik koheselt kõrget palka maksta. Samuti tuleb igal firmal ette raskeid aegu, mil palgapoliitika tuleb ümber vaadata. Tööotsijal on alati võimalik valida, kas kandideerida edukasse ettevõttesse või alustada madalamalt ning areneda koos firmaga. Seda enam, et töökoha vahetus on vabatahtlik tegevus ja keegi ei sunni töökohta vahetama. Eriti halvemate tingimuste vastu. Valikuvabadus (loe ka Põhiseaduse § 29) peaks vähendama Teie õigust kritiseerida, kuidas ja palju peaks tööpakkujad palka maksma. Ja „normaalse” palga piirid on erinevate inimeste jaoks vägagi erinevad.  

2. Töötajad: lootus palgatõusule avaneb vaid juhul kui töötaja lahkumisavalduse lauale lööb. Äraminekuga ähvardades või avalikult tööd otsides tunnetab töötaja oma väärtust. Kas tööandja võtab midagi ette, et mind kinni hoida? Mõistlik ettevõte tõstab palka küsimata. Kokkuhoid palgatõusu arvelt maksab valusalt kätte!

Tööandjad: paljude ettevõtete jaoks on iga-aastane palgatingimuste ülevaatamine regulaarne ja planeeritud tegevus. Inimliku virisemise tõttu kuuldakse rohkem nendest tööandjatest, kelle käest palgatõus tuleb „välja pressida”. On teada, et paljud ettevõtted maksavad palka üle oma tegelike võimete. Seda lootuses, et ehk ajad muutuvad ja kõrgelt-tasustatud töötajad (kes palgatakse suurte ootustega) aitavad ettevõtte kasumlikkust suurendada. Paljud juhid ei suuda või oska ohumärke näha. Kui tunnete, et Teie motivatsioon on langenud vaid seetõttu, et lubatud palgatõus on jäänud tulemata, andke sellest julgelt märku. Ka tööandjad teavad, et odavam on olemasoleval töötajal palka tõsta kui uut värbama hakata (mitte küll alati ja iga töötaja puhul). Aga olge mõistlik. Inimene hakkab ettevõtjaks lootuses kasumit teenida, mitte selleks, et teatud hulgale inimestele tööd pakkuda.

3. Töötajad: juba ammu enam ei ole mõtet konkursi raames läbida mitmeid erinevaid voore. Tööandjad ju kuradavad, et tööturg on headest spetsialistidest tühi. Kui siis veel tööintervjuul mõttetult urgitseda ja kandidaati pinnida, kaotate need vähesedki kandideerijad. Kui inimene oma tööd hästi teeb, ei ole isiksusomadused olulised.

Tööandjad: töölesoovijate järjekorrad on tõesti kadunud. Aga siinjuures tuleb rääkida tööandja vabadusest valida endale sobiv töötaja. Isegi kui konkursil kandideerib kaks tisleri (või direktori) kandidaati, võib nendega mitmeid kordi vestelda ning proovitöö teha. Väärvärbamine (loe: vale inimese palkamine) on rahaliselt ja ajaliselt kulukas ning võib osutuda kallimaks kui pikaajaline värbamisprotsess. Paberile kirja pandud eelnev töökogemus ei pruugi reaalses töösituatsioonis tegelikkusele vastata.  Riskide maandamiseks tuleb kandidaate enne palkamist paremini tundma õppida. See annab samuti kandideerijale võimaluse tulevase tööandjaga tutvuda. Sama eesmärki täidab ka „urgitsemine” tööintervjuul. Juba ammu ei otsi tööandjad heade erialaste oskustega võimekaid spetsialiste. Kuna me veedame suure osa oma elust tööl, siis on äärmiselt olulised ka kandideerija isikuomadused. Need on inimesed, kellega koos tööalaseid eesmärke saavutada, lõunal käia või kasvõi poliitiliste vaadete üle vaielda.

4. Töötajad: miks peab enne tööintervjuule minekut läbi lugema kõik eneseabi raamatud ja vastavasisulised artiklid. Kuidas ei tohi käituda, mida rääkida ja mismoodi riidesse panna. Kui inimene oma tööd korralikult teeb, on tal tahtjatest saba ukse taga. Sel juhul ei pea mingeid totakaid intervjuusid andma ja ennasttäis (tibidest) personalitöötajatega aega raiskama. Mitte, et tööintervjuud üldse vaja pole, aga see ei pea olema mingi lihvitud teatrietendus. Jäägem ikka iseendaks!

Tööandjad: tööintervjuul käitumist ei peagi õppima. Tõenäoliselt kuulub see sõbralik soovitus kategooriasse – tunne oma vastast (intervjueerijat)! Või siis hoopis – õpi teiste vigadest! Paljud juhid ja ettevõtjad on teadlikult omandanud värbamisprotsesside läbiviimise oskuse. Läbitud koolitused, loetud raamatud ja  kogemused on õpetanud, kuidas tööintervjuud läbi viia, mida küsida ning mida vastustest järeldada. Lugedes soovitusi ja õpetussõnu, võite aimata, mida teatud küsimustega teada soovitakse. Loomulikult jääge iseendaks, selles vestluse mõte ongi. Kui suudate ennast nõuannete ja raamatute abil „üle treenida”, on tõesti kartus, et vestlus võib meenutada teatrietendust. Asja mõte ongi selles, et võib, aga ei pea (nõuandeid järgima, raamatuid lugema). Ja kus peaks Teie tulevane tööandja teadma (ning ennast järjekorda võtma), et tegemist on tubli tööinimesega. Ainuke võimalus selle väljaselgitamiseks on korrektselt läbiviidud konkurss. Kui te tõesti nii tubli, korralik ja usin töötaja olete, siis on vestlus suurepäraseks võimaluseks, et oma teadmisi ja oskusi tööandjale presenteerida.

5. Töötajad: töökuulutustes väljareklaamitu on jama. Miks nõuda kõrgharidust, kui kogemused kompenseerivad kõik koolitarkused? Miks nõuda ausust? Kes tööotsijatest tunnistaks, et „mina ei saa kandideerida, mina küll aus ei ole”. Keelenõuetega on mindud absurdini. Töötaja peab oskama seda keelt, mida räägivad ülemused. Aga äkki vahetub juhtkond nii kiiresti, et töötaja ei jõua uut keelt selgeks õppida. Koostage töökuulutus nii, et ise ka aru saate, keda otsite ja mida tulevane töötaja oskama peab.

Tööandjad: töökuulutus peab ahvatlema kandideerima. Iga tööandja loodab jackpot`i ja paneb kuulutusse ideaalkandidaadi kirjelduse. Ja ideaalkandidaadil on (olenevalt muidugu ametikohast) kõrgharidus, vastav töökogemus, suus mitmed keeled ja soovitavalt madal palgasoov. Ühiskondlik edumudel dikteerib, et edukas on haritud. Me kõik tahame ju võimalikult vähese raha eest parimat. Selge, et seda ei saa. Hea on kallis. Lugedes erinevaid töökuulutusi, on näha, et need muutuvad oma sisult järjest selgemaks. Asjalikumad töökuulutused on ettevõtetel, kellel on tööle võetud kompetentne personalitöötaja. Töökuulutuse aluseks peab olema töö analüüs. See annab vastuse küsimusele, missugune on töö sisu ja keda me antud ametikohale vajame.

On kirjutamata reegel, et kandideerida võib juhul, kui vastate vähemalt 70% ulatuses esitatud nõuetele. Kui usute, et vaatamata  kõrghariduse puudumisele suudate antud ametikohal „mägesid liigutada”, kandideerige julgelt. Ja kui kuulutus sisaldab absurdseid keelenõudmisi, on alati võimalik tööpakkujaga kontakti võtta ja täpsustavaid küsimusi esitada.

Selle teema lõpetuseks tekib küsimus – kas muna õpetab kana? Ja kes on sel juhul muna? Kas me peame tööandjat õpetama, missuguseid küsimusi ta intervjuul küsida võib, palju palka peab pakkuma, keda tööle võtma või kuidas oma äri ajama? Kas tööandjatel on õigus nõuda, et töötajad lõpetaksid pideva virisemise palga üle, oleksid töökad ja kohusetundlikud, kõrgelt motiveeritud, ülistaksid oma tööd ning teeksid tööd töö ajal?

Kummalgi osapoolel on oma roll. Kellele ei meeldi olla palgatööline, võib hakata ettevõtjaks ja vastupidi. Siis saab teha nii, nagu tundub ainuõige. Vaba maa ju!

Hinda artiklit:
Vastuseid kokku: 0  |  Keskmine hinne: 0
Hinda:
         

Lisa kommentaar
* Nimi
* E-post
* Tekst

Artiklite otsing