Kriisid ja keerukad olukorrad kuuluvad elu juurde. Usk, et mina ise oma valikuid tehes saan juhtida oma elu, aitab enamasti edasi ka vägagi rasketes olukordades. Seevastu oma mina alaväärtustamine ja enda pidamine kurja saatuse (või riikliku sotsiaalpoliitika) mängukanniks võib tekitada olukorra, kus enda kokkuvõtmine iseenda eest seismiseks osutub peaaegu võimatuks.
Taoline „mina ei saa ju midagi parata“-tunne võib kergesti tekkida just nüüd, mil majandussurutis naljalt kedagi päris puutumata ei jäta. Isegi kui otsest koondamishirmu ei ole, võivad inimesed tööl käies tajuda suurt pinget enda sees ja ümber. Võib juhtuda, et tööandja, kasutades ära olukorda tööturul, esitab oma meeskonnale kõrgemaid nõudmisi ning ähvardab koondamise või muude sanktsioonidega neid, kes tema arvates piisavalt ei pinguta.
Tööta ei taha keegi jääda. Küsimus on selles, kuidas säilitada ses olukorras usk iseendasse ja hoida alles inimlik väärikus.
Kriisiolukorda saab alati suhtuda ka kui uude võimalusse. Laiemalt võttes on kriis alati ka arengumootor, sest sunnib meid õppima uues olukorras toime tulema, kohanema ja paindlik olema. Üks oluline oskus igas eluolukorras, aga eriti praegu, on oskus ise seista enda eest. Lihtne suhtlemisreegel kõlab nii: kui teisel on probleem ja ma tahan teda aidata, siis ma kuulan teda. Kui minul on probleem ja ma tahan ennast aidata, enda eest seista, siis ma väljendan seda selgelt ja enesekohaselt – seda nimetatakse enesekehtestamiseks. Kehtestamine ei tähenda, nagu paraku tihti arvatakse, rääkimist valju häälega ja käskivas kõneviisis.
Mõjus kehtestamine on see, kui mina seisan oma vajaduse eest sel viisil, et jätan ka teisele poolele võimaluse seista oma vajaduse eest. See ongi see nipp, mis aitab konflikti või vastastikuseid solvumisi ära hoida. Olukorras, kus teie vajadused on katmata, on oluline mõelda, mis on see, mis teid tõeliselt häirib ja milline on selle olukorra või teise inimese käitumise konkreetne mõju teile. Mõjus on rahumeelne, hinnanguvaba sõnum, kus teisele poolele on seda sõnumit saades arusaadav, et oma seisukohta väljendades olete te valmis ära kuulama ka teise poole arvamuse, olete valmis kokkuleppeks.
See pole kerge ülesanne. Hea on teada, et oma kehtestavat sõnumit teele saates peaksite olema meelestatud rahulikult ja ehk isegi sõbraliku uudishimuga. Vahel sünnib sellisest ütlusest arutelu, mis lõpeb vastastikuste kokkulepetega. Kuid nii sünnib vaid siis, kui kumbki pool on valmis teist tähelepanelikult ära kuulama. Igaüks saab endaga tööd teha selles suunas, milles areneda soovib. Igaühe muutuse võti on ikka tema enda sees.
Parem toimetulek iseendaga annab võimaluse kriisi enda sees ja kindlasti ka enda lähiümbruses leevendada. Sisemist rahu lisab, kui õppida tegema vahet enda ja teiste probleemide vahel. Ka iseenda jälgimine on oluline: saab õppida märkama enda meeleolu ja reageerimist: millal olen tundlikum, millal tuimem, mis olukorras kipun üle reageerima jms. Nii on võimalik teadvalt valida selline käitumine, kus säilitatakse lugupidamine enda ja teiste vastu.
Oluline on vahet teha ja piire tõmmata: mina olen mina ja sina oled sina. Minul on omad mõtted, tunded, tõekspidamised, väärtushinnangud, uskumused, harjumused, käitumisviis ja teistel inimestel omad. Kui suudame teisi inimesi aktsepteerida sellisena, nagu nad on, teeme oma (ja ka nende) elu palju lihtsamaks. Aktsepteerimine ei tähenda võõraste, sobimatute hoiakute või mõtete omaksvõttu ega heakskiitu. See tähendab arusaamist, et „teised ei ole mina“, et igaühel on oma omal moel õigus ja kindlasti ka sügavamad põhjused, mis on nad just seesugused ja seesuguste tõekspidamistega.
Ükskõik, mis meie elus juhtub, alati on määrava tähendusega see, millise selgituse me ise juhtunule anname, kui oluliseks seda oma elus peame, kuidas seda tõlgendame. Kui tuleb ette midagi, mida me pole eeldanud ja mis ähvardab ebameeldivalt muuta meie elu, tõusevad tähtsaks inimese uskumused iseendast ja maailmast.
Kes ma olen? Kuhu olen teel? Kes või mis juhib minu elu – need on võtmeküsimused. Kui arusaam iseendast ja oma kohast maailmas on selgem, on ka kergem kriisidega hakkama saada.
Artikli ilmumist toetab Euroopa Sotsiaalfond
Meelike Saarna
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja nõustaja
www.sinamina.ee
