Töötaja saadab tööandjale kuuluvast arvutist välja e-kirju ja loeb neid, mis masinasse saabuvad. Kas tööandjal on õigus lugeda töötajate e-posti? Kas tööandjal on õigus usalduse kaotuse tõttu lõpetada tööleping sellise töötajaga, kelle e-kirjades sisaldub vastavat infot? Või: kas tööandja võib usalduse kaotuse tõendamisel viidata töötaja e-kirjale?
Niisugused pealtnäha triviaalsed, ent siiski intrigeerivaiks osutunud küsimused kerkisid hiljuti teemaks sihtasutuse Eesti Õiguskeskus tavapärasel portaaliarutelul. Tõepoolest: alates mõni aeg tagasi puhkenud furoorist väidetavalt skandaalse kuulsusega Imre Perli poolt koostatud ja turukaubana müüdud 'superandmebaasidest' on ka meie e-riigis üha enam tajutud, kui kergesti haavatav on üksikisiku privaatsus e-posti, e-kirjade ja lugematu arvu mitmesuguste firmade ja ametkondade loodavate andmekogude maailmas.
Ütlete, et kes oleks võimeline järelvalvama, et näiteks kas või asutuse/ettevõtte administratsioon tema arvutite ja serverite vahendusel peetavat personali kirjavahetust ei jälgi ja nii oma töötajate järele ei nuhi? Tõepoolest, seda ei jõuaks mitte keegi kontrollida. Nii kirjutaja kui ka adressaat peaksid arvestama võimalusega, et kirja sisu on kange soovi korral kättesaadav rohkem kui ühele isikule. Mis-tõttu intiimsused oleks mõistlikum siiski partnerile otse kõrva sosistada. Elektronkiri on mitte ainult üpris kergesti ligipääsetav, vaid ka väga kiiresti tiražeeritav ja edasi saadetav sadadele inimestele.
Mõni aasta tagasi sai paari tunniga ülemaailmselt kuulsaks ühe Londoni maakleri e-kiri, milles sõbrannnat tänati vapustava seksi eest. Kas juhuslikult või pahatahtliku häkkeri vahendatuna jõudis maakleri siiras tänuavaldus kümnetesse kui mitte enamatesse tuhandetesse arvutitesse mitmel kontinendil. Kas ebaõnnestunult tänulikkust avaldanud maakler enam sama teki alla või üldse samast uksest sisse pääses, selle kohta tagasiside puudub.
Mõnevõrra lohutav on ehk e-kirja saladuse hoidmise põhiseaduslik kaitse: ehkki deklaratiivne (kes seda ikka kontrollib?), tähendab see ikkagi seda, et ebaseaduslikult hangitud argumentide kasutamine mingis õigusvaidluses tõendina ei ole võimalik. Ehk teisisõnu: kui töö-andja piilubki oma personali elektronkirjavahetust, ei saa ta sel moel hangitud teavet avalikult kirja autori või saaja vastu kasutada. Selleks peaks ta ju tunnistama, et on personali põhiseaduslikke õigusi rikkunud.
Teine asi on siis, kui tööandja näiteks kehtestab töösisekorra eeskirjadega reeglid, mis keelavad tööandja arvutit ja muid tehnilisi vahendeid 'isiklike asjade ajamiseks' kasutada. See on muidugi vaidluse koht: millega seda tõendada, ilma et administratsioon oma personali e-kirjade sisuga ei tutvu? Sellega on antud vastus ka küsimuse teisele poolele: ebaseaduslike meetoditega hangitud informatsiooni (nt töötajate e-kirjade sisuga omavolilise tutvumise teel) ei saa kasutada tõendina mis tahes õiguslike järelduste tegemiseks, sealhulgas siis ka otsustada 'usalduse kaotamise' üle.
Arvatavalt on siiski tööandjal teisi meetodeid, kuidas oma sõnakuulmatut personali distsiplineerida ja töö ajal tööga tegelema panna.
Soomes oli paar aastat tagasi juhtum, kus tööandja võeti sõnumisaladuse rikkumise eest kriminaalvastutusele ning ühtlasi tuli tal maksta kompensatsiooni. Lisaks on sõnumisaladus Eesti põhiseaduse kohaselt üks tugevamini kaitstav põhiõigus ning seda võib piirata kõigi järgnevalt nimetatud tingimuste ja eesmärkide esinemisel: 1. kohtu loal; 2. kuriteo tõkestamiseks; 3. kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks; 4. seadusega sätestatud juhtudel ja korras.
Seega, administraatoritel soovitaks olla ettevaatlik ning püüda talitseda oma uudishimu. Seadusega on praegu loodud kõik võimalused, et esimene sõnumisaladust rikkunu panna kannatanule tekitatud kahju valusalt kompenseerima. Pretsedenti seni ei ole. Aga kes tahaks saada esimeseks?
Allikas: Eesti Päevaleht Online
Veel valikuid
