Mitmed head aastad tagasi ei jõudnud ma ära imestada, kui minu tuttav tipp-programmeerija keeldus väga ahvatlevast haltuuraotsast. Tegemist oli pakkumisega, mis eeldas temalt paar nädalat õhtust tööd (tundidesse ma ei osanud tol ajal süveneda) ning selle eest pakuti talle summat, mis ületas minu kaheksast-viieni-kontorispetsialisti kuu töötasu. Minul igatahes hakkasid selle pakkumise peale kõrvad liikuma ja rahapakid hüplesid silme ees ning minu mõistus tõrkus äraütlemist isegi kuulama. Ma lihtsalt ei osanud näha särava mündi teist külge.
Miks siiski ahvatlevatest haltuuraotsadest loobutakse? Põhjused kipuvad olema inimlikud ning üldised, vahel tingib keeldumise ka varasem negatiivne kogemus. Nimelt võib töötaja olla piisavalt pühendunud oma põhitöökohale ning ka teenida oma igapäevast tööd tehes piisavalt. Teiseks võib ta elada põhimõtte järgi, et tööl käimine on vajalik oma elu elamiseks ja mitte vastupidi. Kolmandaks võib otsustavaks saada füüsiline kurnatus – peale 8tunnist tööpäeva ei jõua ega jaksa uut tööd ette võtta ehk siis haltuurataja hindab kõrgemalt oma tervist ja puhkeaega. Edasi - haltuura tellija üritab saada igal juhul turuhinnast odavamat hinda ning tihti esineb ka tasumisega probleeme. Vahel on tellimuse ja töö sisu täpselt sõnastamata ning töö kipub tegemise käigus muutuma. Tellija avastab pärast sooritust, et on vaja veel mitmeid muutusi või ümbertegemisi, kuigi nendes ei olnud eelnevalt kokku lepitud. Ja viimaks ei pruugi rahahäda olla piisavalt suur või siis väljakutse piisavalt motiveeriv, et isegi väga ahvatlev haltuuraots käsile võtta.
Kadri Johanson
Ärijuht
CV Keskus
